Valdar Parve ⟩ Koertes voolab murdja veri

Saarloosi huntkoer. Vikipeedia: «Saarloosi huntkoer on sõnakuulelik koer, peremehele ustav ja kergesti koolitatav. Iseloomult on huntkoer pisut metsik, kuid see-eest iseseisev.» Foto: Wikipedia.org

Nunnud kodukoerad võivad hetkega muutuda ohtlikuks ründajaks. Ükskõik kui intelligentne ja treenitud koer ka poleks, jääb oht alles, sest koerte eellased olid kiskjad ja oma instinktide vastu tänapäeva koerad alati ei saa, kirjutab psühhiaater ja filosoof Valdar Parve.

Koerakoolitajate nõuandeid on pärast koerasurmade (koerast tingitud surmade, vrd tulesurmade) arvu kasvu nõnda palju, et kõiki neid läbi lugeda ei jõua. Löök tulevat suunata koeraomaniku pihta, kes koera treenida ei viitsi või seda valesti teeb. Kahjuks ei taba aga enamik manitsejaid asja tuuma – koer on hunt ja seda meie endi kodus.

Teadlased on kindlaks teinud, et hundil ja koeral oli ühine esivanem (kodukoera ladinakeelne nimetus on Canis lupus familiaris). Nii nagu homo sapiens’il oli hulk eellasi, kes teisenesid (mikro)evolutsioonide kuhjudes, nii oli ka koertel – penides avavad end meile nende eelajalooliste esiisade geenid, neis voolab murdja veri! Kaheksakümnendail silmasin kirurgiakliiniku palatis arstiteaduse professorit, kelle Kaukaasia lambakoerad olid rängalt lõhki rebinud ja kes kannatas seetõttu gaasgangreeni käes. Ta ütles, et pääses rünnakust eluga vaid seetõttu, et ei olnud üksinda – poeg peksis koerad labidaga eemale.