AK kirjanduskool ⟩ «Reinuvader Rebane» tõi eesti keelde kuninganna

Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Eestikeelse «Reinuvader Rebase» 175. sünnipäeva saab tähistada mitmel aastal, mis sobib hästi reinuvaderi triksterliku loomusega. F. R. Kreutzwaldi väljaanne alustas esmalt ilmumist Heinrich Laakmanni 1848. aasta «Maarahva Kasulises Kalendris», kalender ise trükiti juba 1847. Mitmel aastal järjeloona ilmunud lugu jäi seal aga pooleli ja ilmus tervikteosena mõni aasta hiljem, 1950, kirjutab Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja, folklorist Risto Järv.

Kreutzwaldi raamat on vaba ümbertöötlus ennekõike Johann Wolfgang von Goethe värsseeposest «Reineke Fuchs» ja Franz Hoffmanni proosavormis rahvaraamatust. Need omakorda toetuvad pikale loomaeepose traditsioonile – eri rahvaste folkloorsetele-kirjanduslikele rebaseromaanidele. Paljud raamatu episoodid on tuntud ka eesti loomamuinasjuttudes, neist osa just «Reinuvader Rebase» mõjul.

Raamatu arvukas tegelasvõrgustikus olevad loomad käituvad raamatus nagu inimesed. Sarnaselt klassikalise rebaseromaaniga saame ülevaate kohtu ette kutsutud Reinuvader Rebase arvukatest kelmustest. Pärast mitut oskuslikku kaitsekõnet mõistab kuningas lõukoer (lõvi) ta viimaks õigeks ja koguni ülendab enda nimel riigi valitsejaks. Rebane kohe oskab rääkida nõnda «libeda keelega», et see veenab nii kuningat kui kuningannat. Sõna ’kuninganna’ muide ongi eesti keelde Kreutzwaldi loodud, mida just «Reinuvader Rebase» raamatus esimest korda kasutas – allviites on lugejale selgitatud, et see tähendab «kuninga-emand ehk abikaasa». Kui suhted peaaegu kõigi teiste loomadega on reinuvaderil üpris pahad, siis positiivselt on enamasti raamatus kirjeldatud peresuhteid. Suisa roosiline on peategelase suhe oma armsa abikaasaga.