MIHKEL KUNNUS ⟩ Andrew Tate on mäss kohitsetud mehelikkuse vastu

Skandaalse suunamudija Andrew Tate’i puhul väärib analüüsimist just see nähtav pale, see, mis ta tuntuks tegi. Kõnekaim on sellest äge soojaatus sooeituse ajastul ning maskuliinsuse väärtustamine, leiab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.

Detsembri lõpus küsiti minu käest kommentaari Andrew Tate’i teemal. Tundsin ebamugavust, sest eeldati, et sobin kommenteerima seda kõmulist fenomeni, aga ma kuulsin seda nime esimest korda. Guugeldasin ja lisasin sellega oma pisku ühele tema tähelepanuväärsemale omadusele: ta oli üks 2022. aasta kõige guugeldatum inimene. Kes ta siis on? Täpsemini ehk isegi, kes ta oli, sest ta arreteeriti 29. detsembril ja pärast seda ilmuvad ta kapist aina luukered.

Tate on endine tipp-kikkpoksija, multimiljonär ja kiirelt sotsiaalmeedia superstaariks tõusnud eluõpetaja, kelle tänulikuks publikuks on eelkõige teismelised poisid ja noored mehed. Ta tõesti on rõhutatult ja uhkusega mees ning rõhutatult ja uhkusega heteroseksuaalne. Sisuldasa on ta gei-pride’i ajastul hetero-pride ning see on tõesti kõplahoop herilasepessa.

Tate’il oli ja on miljoneid järgijaid eri sotsiaalmeediaplatvormidel. Oli ja on, sest olulisematelt on ta välja visatud ning üheks keskseks põhjenduseks on süüdistus misogüünias ja seksismis. Detsembri lõpus arreteeriti ta süüdistatuna naiste sundimises pornograafilisele sisuloomisele. Kuidas tõlgendada tema jätkuvat populaarsust nende süüdistuste valguses?