:format(webp)/nginx/o/2017/12/05/7381065t1h7579.jpg)
/nginx/o/2023/01/26/15101721t1h5035.jpg)
- Kaasaval haridusel on sarnasusi naistele valimisõiguse andmisega.
- Mured on samad nii kaasava kui mittekaasava hariduse puhul.
- Järjest vähem on õpilasi, kellele võiks õppesisu «tavalisel» moel pakkuda.
Kriitikanooled kaasava hariduse kontseptsiooni pihta pole kuhugi kadunud, kuid lõpuks taandub kõik küsimusele, kas väärtustada igat inimest võrdselt või mitte, tõdeb haridusministeeriumi valdkonnajuht Jürgen Rakaselg.
Kaasavast haridusest kõnelemisel näikse Eestis olema nii, nagu Eduard Vilde ühe oma tegelase kaudu on ütelnud: «Nemä om egaüits esi omale «Pisuhännä» tennü ja arvustevä palehigin toda.» Valdkonna teaduskirjanduses on kaasava hariduse olemuslik tuum ehk paigas, kuid rõhuasetusi ja detaile on pidevalt kas lisandumas või ülevaatamisel.
Kaasava hariduse puhul võib võrdluseks tuua naistele valimisõiguse andmise. Kindlasti oli tol ajal mureks järsult suureneva hulga valijate hääle andmise protseduuri korraldamine. Veelgi tõsisem teema oli, kuidas uut ja teadmata ootustega elektoraati kõnetada, kuidas nendeni jõuda.
/nginx/o/2023/01/26/15101725t1h716a.jpg)
Ei peetud toona paljuks avaldada ka kartust, et naised vähese «poliitilise taipamise» tõttu kogu riigikorralduse oma valikutega uppi keeravad. Kuid nende, sugugi mitte vähetähtsate murede või ka irratsionaalsete hirmude tõttu ei saanud kuidagi eitada vajadust valimisõigus tagada.
Mõnel on toekam stardipakk
On hulk asjaolusid, mis on kaasamise kontekstis äärmiselt olulised: oskusteabe kogumine ja säilitamine, teaduskirjanduse suhtes valideerimine, kogemusliku nõustamise korraldamine jne. Aga need on kas-küsimusest suurusjärgu võrra allpool ega saa dikteerida valikut, kas me korraldame oma elu Eestis nii, et oleme koos, või nügime erinevatel ettekäänetel osa meie seast eemale.
Teisisõnu, kas koos õpivad vaid need, kel sünnipäraselt toekam stardipakk ja kel elu ise kingapaelad kinni seob, või ka need, kes tahaks koos küll õppida ja kasvada, kuid kelle koolipäev mõnel hetkel pisut teisiti kulgeb.
Kaasava hariduse debatis on (nii meil kui ka teistes riikides) korduvaid müütilisi väiteid. Esimene: kaasav haridus on Euroopa Liidu kampaania. Kaasava hariduse alguspunktiks võib maailmas lugeda ilmselt 1967. aastal Chicagos peetud eripedagoogika professori Lloyd Dunni ettekannet, mis avaldati aasta hiljem teadusajakirjas Exceptional Children.
Eestis alustati samal aastal eripedagoogide ja logopeedide õpetamist Tartu Ülikoolis. 1967. aastal jõustus ka leping, millega ühendati Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Euroopa Majandusühenduse asutused.
Haridusvalikud ei olnud siis ega ole ka praegu Euroopa Liidu otsustada. Euroopa Liidul on haridusküsimustes eelkõige toetav roll, koordineeritakse omavahelist infovahetust. Otsused teeb iga liikmesriik aga iseseisvalt. Kindlasti ühendab meid Euroopa Liiduga väärtusbaas – seista iga inimese õiguste eest, väärtustada igat inimest.
Kaasava hariduse puhul pole tegu nn ühekordse otsusega, kus kampaania võiks kõhklejaid tõugata otsustama selle kasuks. Tegemist on väärtusvalikuga, mis seab iga inimese ühiskondliku kaasatuse, tema õiguse olla osa tavapärasest õppe- ja elukorraldusest kõrgemale selle tagamisega kaasnevatest ebamugavustest.
Kooli valmisolek õpilaste jaoks
Teine väide: kaasav haridus tähendab seda, et kõik õpilased õpivad alati üheskoos tavakooli tavaklassis. Kuigi kaasava hariduse definitsioone on kümneid, leidub neis kõigis ühisosa. Eelkõige käsitletakse kaasavat haridust kui inimõiguslikku nähtust, mille aluseks on kõigi inimeste väärtustamine ja aktsepteerimine. Samuti leidub paljudes määratlustes viiteid kooli aktiivsusele vajalike tingimuste pakkumises ehk rõhk on kooli valmidusel õpilase jaoks, mitte niivõrd õpilase koolivalmidusel.
Läbivaks tunnuseks kaasava hariduse defineerimisel on asjaolu, et tegu on selge lõputa protsessiga, mis kannab endas laiema sotsiaalse või ühiskondliku kaasatuse eesmärki.
Ka eakaaslaste tavapärane õpikeskkond ja kodulähedane kool on olulised märksõnad. Läbivaks tunnuseks kaasava hariduse defineerimisel on asjaolu, et tegu on selge lõputa protsessiga, mis kannab endas laiema sotsiaalse või ühiskondliku kaasatuse eesmärki. Kaasav haridus ei välista olukordi, kus õpe on lapse vajadustest lähtuvalt vähimas hädavajalikus mahus korraldatud teisiti, kuid tema suurimat võimalikku seotust tavapärasega kaitstakse ja selle poole püüeldakse.
Kõik õpilased alati tavaklassis koos võiks olla püüdlus, ideaal. Samas pole see mitte kusagil lõpuni õnnestunud. Leidub hulk olukordi, kus ka parima tahtmise juures pole võimalik korraldada õpet eristamisi tegemata. Nii loetakse põhjendatuks tavapärasest eristavama õppekorralduse pakkumist neile, kelle igapäevane käitumine on püsivalt ohtlik või kuritegelik või kellel esineb nn koolitõrge sellises ulatuses, et nad vajavad sammhaaval harjutamist tavapärase õppega. Ka nendel juhtudel võiks kehtida põhimõte, et sobivust tavapärasemaks korralduseks hinnataks regulaarselt.
Uuringutel on omad piirid
Kolmas väide: kaasav haridus ei ole teaduslikult tõendatud. Teaduslikku tõendust kaasava hariduse edukuse kohta siiski on. Eestis ja ka mujal on leitud, et kaasatud õpilaste edasine haridus- ja tööelu on mõnevõrra edukam, samuti on leitud seda, et kaasatud klassiruumist saavad kasu ka need õpilased, kel pole erivajadust.
Kas tulemuste veenvus on mäekõrgune ja kõiki valdkondi kattev? Ei. Kas on uuringuid, mis tõendaks kaasamise kahjulikkust ükskõik kellele? Ei. Kas meil on teaduslikku tõendust, et erikoolis õppimine on tulemuslikum kui tavakooli kaasatult? Ei. Isiklikke kogemusi piiratud valimiga võib kindlasti olla. Eriti juhtudel, kus erikoolis toimunu edukust võrreldakse mitte kaasamise, vaid kaasamise sildi alla paigutatud väärnähtustega.
/nginx/o/2023/01/26/15101726t1ha17d.jpg)
Teadusuuringutega on siin aga ilmne mure – kas on üldse võimalik teha adekvaatset uuringut kaasamise ja eristamise võrdluseks, nii et see oleks uuritavate suhtes eetiline?
Mis on siin aga veelgi olulisem: kas näiteks Abraham Lincoln oleks loobunud orjanduse keelustamise ideest, kui teadlased olnuks seisukohal, et puuduvad ühesed tõendid selle sammu sotsioloogilisest või majanduslikust kasust? Kindlasti mitte.
Teadusuuringutega on ilmne mure – kas on üldse võimalik disainida adekvaatset uuringut kaasamise ja eristamise võrdluseks nii, et see oleks uuritavate suhtes eetiline?
Neljas väide: kaasava hariduse teeb võimatuks tugispetsialistide ja õpetajate puudus, eriti maakohtades. Siit kerkib küsimus, kas elu maal on üldse võimalik. Kaasavale haridusele on iseloomulik, et seda kimbutavad samad hädad mis mittekaasavat haridust. Kaasav haridus ei vastandu ega lisandu tavaharidusele. See on hariduse loomupärane põhimõte, mitte lisaülesanne.
Kindlasti sõltub seetõttu kaasava hariduse (nagu ka kogu hariduse) edukus oskusteabe valdajate olemasolust, õpetajate ettevalmistusest ja neile klassiruumis või ka õppetöö ettevalmistusfaasis toe ja nõu tagamise võimalustest. Õpetajate ja tugispetsialistide puudus ei ole õnnistuseks ei erikoolidele ega kaasavatele maa- või linnakoolidele.
Ressursside ümberpaigutus
Tugispetsialistide või ka õpetajate puudus pole ei rohkem ega vähem kui Eesti hariduse jätkusuutlikkuse küsimus. Isegi juhul, kui me eelistame erikoolide kasutamist, ei vabane me kuidagi vajadusest tagada ka seal õpetajad ja tugispetsialistid. Kui kaasava hariduse sildi all püütakse aeg-ajalt ka kokkuhoidu tekitada, siis enamasti tuleb näiline kokkuhoid kinni maksta klassiõpetaja ainuisikulise panuse ja veel sagedamini läbipõlemisega.
Väiksemaid ja pidevalt eraldatud rühmi üha enam juurde luues on personali vajadus veelgi suurem. Erikoolide kasutamine ei ole lahendus õpetajate või tugispetsialistide puudusele, pigem võib seda vajadust sootuks suurendada. Kaasav haridus ei lahenda ega tekita personali nappust. Kaasavama või erikoole kasutavama hariduskorralduse muutumisel paikneb ressurss (või ka selle puudumine) ümber.
Viies väide: paljudes riikides on hakatud kaasavast haridusest loobuma. See ei vasta tõele. Euroopas ja ka mujal on tehtud tõesti rutakaid reforme, mis n-ö lapse koos pesuveega minema on visanud. Mitmetes riikides on pingeid, kus poliitikud kiidavad kaasavat haridust, kuid ei taha tegeleda teemadega, mis raha juurde nõuavad.
Näiteks kohtades, kus vajab muutmist erikoolide kasutamist mugavaks tegeva ajaloolise koolivõrgu ümberkorraldus. Või oleks vaja lisaressurssi, et homofiiliast, inimese loomupärasest tungist eelistada endaga sarnaseid, ei areneks hariduslik apartheid. Selle tulemusena on kaasamise areng mõnes riigis aeglasem või teeb teinekord väikeseid tagurpidikäike. Aga ajaloo kulgu vaadates on trend täiesti ühene – emantsipatsioon on ka hariduses tõusuteel.
Lisakulutused on müüt
Kuues väide: kaasav haridus on rikaste riikide lõbu. Kui reastada riike kaasavamate ja vähem kaasavate skaalal, siis ühemõttelisi seoseid pole. Riikides, kus inimese igapäevane elu on olelusvõitlus, halastamatu sotsiaaldarvinistlik heitlus, pole kaasamisel ei kitsamas ega laiemas mõttes kohta. Seal on rõõmu sellestki, kui koolis saab käia vahetustega – pool aastat saab ja pool aastat on klassis keegi teine.
Riigid, kes siiski pakuvad igale õpilasele tema võimetele ja vajadustele vastavat haridust, kannavad kulud ja teevad seda kõikides haridusasutustes. Kaasava hariduse või suure hulga erikoolidega nn kaherealise mudeli kasutamine pole puhtas raamatupidamislikus mõttes seotud ei ühel ega teisel viisil suuremate või väiksemate kuludega.
/nginx/o/2023/01/26/15101722t1hb0f2.jpg)
Kui ei tehta ebaeetilisi valikuid ehk kõikidele õppijatele sõltumata nende vajadustest tagatakse õppimine võimalikult suures mahus nende lähimas arengutsoonis, ei erine ka kulud oluliselt. Kui rahalisse arvutusse lisanduvad argumendid, mis mõnda õpilast kas paremaks või halvemaks liigitavad, mõne vajadusi teiste omadest olulisemaks seavad, muutub kindlasti ka arvutuskäik. Või kui vaadatakse kulusid ühe pidaja vaates, mitte riigis tervikuna.
Tuleb nõustuda, et inimõiguste tagamine eeldab teatud ressursse. Eesti ei ole oma arenguloos kohas, kus ressursside puudus nende tagamist võiks põhjendatult pärssida.
Normide hägustumine
Kokkuvõttes peab tunnistama, et kaasava hariduse ideed on võimatu vaidlustada, ilma et me seaks kahtluse alla inimõigused või ei asuks inimesi liigitama meie hulka kuuluvateks ja vähem kuuluvateks. See aga ei tähenda, et ei oleks kohta aruteludeks, mil viisil seda täpsemalt teha. Vastupidi, see just peakski olema arutelude teraviku koht.
Kaasava hariduse ideed on võimatu vaidlustada, ilma et me seaks kahtluse alla inimõigused või ei asuks inimesi liigitama meie hulka kuuluvateks ja vähem kuuluvateks.
Norm muutub hariduses järjest relatiivsemaks, ja seda mitte tingimata hindajate ilmavaate tõttu. Teadlikkus erisuste tekkest, nende omadustest ja õppimise eripäradest kasvab. Õpetamine liigub järjest enam individualiseerituse poole.
Järjest vähemaks jääb õpilasi, kellele võiks südamerahuga «soodsa hinnaga keskmist» õppesisu «tavalisel» moel pakkuda. Õppimine on muutumises ja me teame sellest üha rohkem. Haridus tervikuna on kasvava ressursinõudlusega valdkond. Sest kui me teame, kuidas õpetada järgmisi põlvkondi paremini, kas me saame siis jätta selle tegemata?