Venemaa teab seda, aga ta teab ka seda, et väljaõpe ja Leopardide tulek võtab natuke aega – eeldatavalt umbes märtsi lõpuni. Seega on eelolevad kuud ohurohked, kuni Ukraina vastupanu võimestav tehnika kohale jõuab ja sõdurid väljaõppe saavad. Moskva arsenalis on tsiviilohvritega raketirünnakud, jätkuv šantažeerimine tuumarelvaga ja võib-olla veel midagi.
Kuigi Venemaa strateegiline kaotus on ilmselt vältimatu, ei ole sealne kuritegelik juhtkond – mis oma rahvast propagandaga mürgitab ja vägivallaaparaadiga kontrollib – võimeline seda mõistma. Ja kui midagi mõistetakse, siis ei jäta juba toime pandud kuriteod taganemisruumi. Moskval on vaid üks rong, see kihutab katastroofi suunas.
Lääs on olnud esimese sõja-aasta jooksul palju õppimisvõimelisem, saades üle illusioonidest Venemaa suhtes ning murdes järk-järgult oma sõjalise sekkumise ulatusele varem seatud tabusid. Leopardid ja Abramsid on ühtlasi tabumurdjad.
Eesti on olnud Ukrainale sõjalise abi andmisel esirinnas ja seda hinnatakse ka juhul, kui meil tanke võtta pole. Samuti oli oluline algatus samameelsete kaitseministrite doonorkohtumine eelmisel nädalal Tapal. Meie roll ongi liitlasi, ka Saksamaad, vajadusel survestada.
Samas pole õige maandada oma sõjafrustratsiooni niisama sakslaste-prantslaste kirumisega – et miks nad ometi valesti mõtlevad ja ikka veel aru ei saa. Tegelikult on nad meiega. Tuleb meelde tuletada, et Saksamaa kuulub koos USA ja Ühendkuningriigiga Ukraina suurimate abistajate hulka.