Mauri Sööt ⟩ Eestivenelaste vanem põlvkond näeb sõja süüdlasena pigem Ukrainat ja läänt kui Venemaad

Lauristin soovitas õpetajatel luua olukordi, kus eesti ja vene lapsed suhtleksid omavahel ja mitte ainult keeleõppe pärast, vaid et nad suudaksid üksteisega rääkida ja üksteisele silma vaadata, sest see on integratsiooni mõte. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

• Eestivenelased ei ole sõja teemal eestlastega ühel meelel.
• Eestivenelaste meediapilt pole mustvalge, vaid pigem kirju.
• Oleksime ka riigina tugevam, kui eestlastel ja eestivenelastel oleks suurem ühisosa.

Havasi uuringust ilmnevad lahknevused selle vahel, kuidas tajuvad eestlased ja eestivenelased Venemaa kallaletungi Ukrainale. Kui novembris toimunud küsitluse põhjal on valdava enamiku eestlaste hinnangul sõjas süüdi Venemaa, siis Eestis elavatest vene ja muudest rahvustest inimestest arvas nii alla veerandi, kirjutab Havas Eesti uuringute juht, sotsioloog Mauri Sööt.

Peaaegu pool eestivenelastest vastasid «raske öelda» – nad kas ei tihka seisukohta väljendada või on segaduses ja seisukoht puudub. Iga kolmas eestivenelane peab sõja süüdlaseks Ukrainat ja/või lääneriike – nii arvab keskmisest enam just vanem osa neist (vt joonist).

Joonis 1: Milline alltoodud väidetest läheb kõige paremini kokku Teie seisukohaga, mis puudutab käimasolevat sõda Venemaa ja Ukraina vahel? Allikas: Havas Foto: Mauri Sööt

Olulised käärid arvamuste vahel ilmnevad muudeski sama teemaga seonduvates küsimustes. Kui enamik eestlastest hindab, et Venemaa kallaletung Ukrainale kujutab endast ohtu rahule ja stabiilsusele Euroopas ning maailmas, siis eestivenelastest on samal seisukohal alla kolmandiku.

Suurele osale eestlastest on üks sõja häirivamaid kaasmõjusid kurjuse võidukäik ja paljude süütute inimeste kannatused ning hukkumine, samas eestivenelastele pole see argument pooltki nii oluline. Samal ajal kardavad eestivenelased eestlastest sagedamini võimalikke rahvustevahelisi pingeid meie ühiskonnas ning neid häirib mõnevõrra enam suur hulk Ukraina põgenikke.

Joonis 2: Mis Teid kõige rohkem häirib Venemaa kallaletungi puhul Ukrainale? Allikas: Havas Foto: Mauri Sööt

Kas see üllatab?

Ei ja jaa. Venemaaga otseselt seonduval teemal on erinevuse olemasolu eestlaste ja eestivenelaste hinnangutes ootuspärane, ent nii suuri hoiakute vahelisi lõhesid ei ilmne uuringutes sageli. Osalt seletab erinevusi rahvuslik paratamatus – venelased on ajaloolis-kultuuriliselt oma esivanemate päritolumaaga seotud ning imperiaalsus on alati olnud venelaseks olemise pärisosa. Teisalt pole Eestis venekeelse meediaruumiga piisavalt süsteemselt ja tulemuslikult tegeletud.

Eestivenelaste meediapilt pole mustvalge, vaid pigem kirju – iga teine saab päevakajalist infot ja uudiseid nii Eestis kui ka maailmas laiemalt toimuva kohta eestikeelsetest meediakanalitest ja ligi sama paljud ka eesti venekeelsest meediast. Samas saab iga kolmas eestivenelane sellist infot iga päev endiselt ka Venemaa meediakanalitest.

Meediavabadus on demokraatia baasväärtus ja eestivenelaste meediamaastik on viimastel aastakümnetel kujunenud suuresti vabaturuloogika tingimustes. Olukorras, kus juba varem problemaatiline Venemaalt lähtuv meediaruum mattus sõjapropaganda narratiivi suitsu alla, ei saanud see vabadus enam eelneval kujul jätkuda.

Meediavabadus on demokraatia baasväärtus ja eestivenelaste meediamaastik on viimastel aastakümnetel kujunenud suuresti vabaturuloogika tingimustes.

Osa Venemaa telekanalite blokeerimine alates veebruarist on küll mõju avaldanud, samas on leitud alternatiivseid mooduseid harjumuspärase edasi tarbimiseks. Havasi suvise uuringu põhjal jõudis Venemaa meediakanalite info iga viienda eestivenelaseni iga päev näiteks ühismeedia postituste kaudu, 17 protsendile endiselt telerist ning lisaks sama paljudele ka telesaadete või -uudiste kaudu arvutist või nutiseadmest.

Peale ametlike meediakanalite saadakse teavet mujaltki: iga viies täisealine eestivenelane saab infot ja uudiseid maailmas tegelikult toimuva kohta näiteks veebivideotest Youtube'i või Tiktoki kaudu ning peaaegu sama paljud sõprade ühismeedia postitustest, ja seda on eestlastega võrreldes rohkem.

Kas eri arusaamad on probleem?

Kui üks põhineb tegelikkusel ja teine valel ning kui sellega võib kaasneda rahvustevahelise viha õhutamine, siis küll. Kuigi iga inimene on isiksus ning mitmekesisus on rikastav, saab ühiskond olla sidus, kui jagatakse olulisemaid väärtusi ja põhiasjadest saadakse sarnaselt aru. Viimase eelduseks on muuhulgas inforuumide piisav ühisosa, mida oli massikommunikatsiooni ajastul praeguse ühismeedia ajastuga võrreldes lihtsam saavutada. Eestis on lisabarjäär ühiskonna kahest keelest tulenev inforuumide eraldatus.

Ainuüksi integratsiooni taotlusest lähtudes ja turunduse kaalutlusi kõrvale jättes oleks hea, kui mõlemad rahvusgrupid saaks jälgida identset meediasisu. Samas saab kasu olla vaid sellisest sisust, mida päriselt ka tarbitakse, sestap peab selle loomisel, mõistetavaks vormimisel ja kohale toimetamisel arvestama rahvusgruppide omapärasid ja eelistusi.

Oleksime ka riigina tugevam, kui eestlastel ja eestivenelastel oleks suurem ühisosa. Asju, mis meid ühendab, leidub piisavalt. Sel teemal on Havasi uuringu järgi valdav enamik mures näiteks hinnatõusu pärast ja just ühisosa rõhutamine on see, mis igasuguste poolte läbirääkimisi on edasi viinud.

Mida ette võtta?

Et uskumise tasandile kinnistunud veendumusi on raske vastassuunda pöörata, kogesime näiteks koroonaaja aruteludes vaktsineerimise teemal. Uusi infokilde kipume ikka pusletükkidena olemasolevale maailmapildile sobitama – eelistades neid, mis seda kinnitavad, ja heites muu kõrvale. Õnneks oleme ühiskonnana aru saanud objektiivse meediaruumi vajalikkusest. Üha enam leidub meediakirjaoskuse edendamise algatusi. Aasta jooksul on Eesti meediamajad avanud uusi venekeelseid kanaleid ja ETV+ loomine on end tänaseks õigustanud. Viimastega on siiski jätkuv järjepidevus, kannatlikkus ja piisav turundamine oluline, sest harjumused on visad muutuma ja kujundatavad hoiakud veel enam.

Arvestatav osa eestivenelastest pole pelgalt halli passiga, vaid justkui hallis mõttetsoonis, kahe tule vahel vastuoluliste uudisjõudude rägastikus – võimalik, et kimpus otsustamisega, mis on õige. Pole välistatud, et osa ei söanda hukkamõistu kartuses arvamust väljendada. See hallikas määramatuse tsoon oli veel suurem kevadel pärast sõja puhkemist. Tekkinud vaakumilaadset seisundit mõistes tuleb riigil olla eestivenelastega teadlikus suhtluses, vähendades nende tõenäosust libiseda vastasjõudude meelevalda.

On silma jäänud, kuidas poliitikas on üksteise võidu kiputud vormilisi kaikavedusid valima – vähemalt avalikkuses on rohkem juttu kooliõppe keelest kui selle sisust. Muidugi peab tõene ühiskonna- ja ajalookäsitlus jõudma viimase kui ühe venekeelse õpilaseni. Nii olulises küsimuses ei saa viidata kaadri- või rahanappusele ega kohaliku omavalitsuse tasandi puudustele, vastupidi – lahenduste leidmisel tuleb lisaks otsustavusele ning ressursside leidmisele kasutada loovust, mängulisust ja infotehnoloogilisi võimalusi. Teabeedastus peaks toimuma kahesuunalises ja loodetavasti mõistmiseni jõudvas suhtluses. Viimasel aastal on olnud juttu monumentide teisaldamisest, mis võib ka mõneti vormiliseks jääda, kui neile paremat asemele ei tule ja kui suur hulk nende sümboliseeritavat edasi toetab.

Arvestatav osa eestivenelastest pole pelgalt halli passiga, vaid justkui hallis mõttetsoonis, kahe tule vahel vastuoluliste uudisjõudude rägastikus – võimalik, et kimpus otsustamisega, mis on õige.

Kuigi Venemaa telekanalite edastamine keelustati, levib vastavat sisu muude tehniliste lahenduste ja väiksemate ekraanide abil. Kas ja kuidas piirata toksilise sisu levikut nii, et meediavabaduse aluspõhimõtted ei kannata, on delikaatne küsimus, ja seda lahendades ei või luua pretsedente, mida mõni poliitjõud saaks kunagi hiljem oma kitsaste huvide ette rakendada. Ka seetõttu on keelamisest parem levitada suuremas mahus kvaliteetset ning tasakaalustatuse põhimõttel loodud sisu. Sest vale saab näida väärana vaid tõe taustal ja mida suuremas ülekaalus ning üksteisest sõltumatute peegeldustena levib tegelik, seda äratuntavamalt alasti jääb vale.

Seega on Eesti strateegilise kommunikatsiooni põhiülesandeks tagada süsteemselt inforuumi kõigi kanalite – sh teleri, mobiiliekraani, linnaruumi, hariduse –, aga ka riigi ning tavainimeste vahelise otsesuhtluse piisav täitmine tasakaalustatud ja tõese sisuga nii veenvalt, kasutajasõbralikult ja arusaadavalt kui võimalik, olles loov uusi meediavorme ja suunamudijaid kaasates ning tuginedes kaasaegsele käitumisteadusele. Kui inimressursse või ideid napib, saab neid alati turult kaasata – lisaks meie tublile ametnikkonnale on küllaga teadmisi ülikoolides, aga ka erasektoris: näiteks suhtekorralduse, meedia- või reklaamivaldkonnas.