INDREK SIRP ⟩ Nursipalu harjutusala laiendamine on näide «mitte minu tagahoovi»-meelsusest

Kaitseväe Nursipalu harjutusväli Võrumaal. Infotahvel Foto Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees Foto: Arvo Meeks

Põhimõte, mille järgi ei tohi kellegi tagahoovi midagi ehitada, valitseb ka Nursipalu harjutusala küsimuses, nendib julgeolekuekspert Indrek Sirp.

Eesti on üks väikseima asustustihedusega Euroopa riike. Euroopa Liidu riikidest on veel hõredamalt asustatud vaid Rootsi ja Soome. Lätiga oleme ühel pulgal oma 29 inimesega ruutkilomeetri kohta. Meil justkui maad peaks jätkuma. Kui aga soovitakse midagi suuremat rajada, siis selgub, et sobivat maalappi on võimatu leida, sest igal pool on kas inimesed või loodus ees. Eestisse on suurte taristuobjektide rajamine muutunud aina keerukamaks. «Mitte minu tagahoovi»-põhimõte on tugevalt juurdunud. Eks see ole demokraatlikus ja eraomandit austavas ühiskonnas ootuspärane. Teisalt on meil ühistes huvides vaja leida sobivad kohad nii raud- ja maanteedele, kaitseväe väljaõppealadele, tuule- ja päikeseparkidele, tööstusettevõtetele kui võimalik, et ka tuumajaamale.

Nursipalu harjutusala laiendamine on taas üks näide «mitte minu tagahoovi»-meelsusest. Arvestades teiste suurte arendusprojektidega seoses toimunut ja toimuvat, ei ole mõtet imestada ega üllatuda. Sõja kontekst on küll riigikaitse senisest rohkem esile tõstnud ja Eesti inimesed on valmis riigikaitsesse rohkem panustama, kuid nagu näha, ei ole see kaitsetaristu loomisel ära kaotanud «mitte minu tagahoovi»-hoiakut. Oletan siiski, et Nursipalu laiendamine enne laiaulatuslikku sõda Ukrainas oleks kohanud veel ulatuslikumat vastuseisu.