Juhtkiri ⟩ Teatrite uus rahastussüsteem on läbimõtlematu ja lõhnab poliitilise suva järele

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Teatrite uus rahastussüsteem ähvardas rahastuse vähenemisega mitut teatrit.
• Miks kehtestati uus rahastussüsteem enne valimisi?
• Riik peab välja töötama võimalikult täpse süsteemi ja olema kõigi suhtes võimalikult erapooletu.

Teatrite rahastamise süsteemi muutes on kultuuriministeerium saanud hakkama kobarkäkiga, ajades omavahel tülli kultuuriinimesed ja hämmastades avalikkust haldussuutmatusega. Eesti kultuur on siiski midagi, mida ei saa jätta halva ja suutmatu juhtimise kätte.

Teatrite uus rahastussüsteem ähvardas rahastuse vähenemisega näiteks selliseid teatreid nagu Von Krahl, VAT Teater ja Tallinna Linnateater. Teatrite hädakisa peale leidis sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Piret Hartman ministeeriumi reservist veel ligi 0,9 miljonit eurot juurde.

Mõneti tuleb Hartmanist aru saada. Kui enne valimisi oleks Eestile kuulsust toonud Tallinna Linnateatri rahastus drastiliselt vähenenud, oleks see tähendanud kindlasti poliitiliste punktide kaotust sotsiaaldemokraatidele. Seega oli Hartmani käik mõneti sunnitud. Kuid see jätab ikkagi mulje kultuuriministri soleerimisest, süsteemi läbimõtlematusest ja poliitilisest suvast.

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Uus rahastussüsteem võimaldaks leida lisaressurssi ka väiksematele teatritele ja üksikprojektidele. Küsimus on siiski, miks hakati seda tegema nüüd, enne valimisi.

Isegi kui taheti head, on tulemuseks üks suur jama ja õnnetud inimesed – ennustatakse, et tekkinud segaduses, kus teatrid (nii riigi- kui erateatrid) ei tea ette, kas järgmises eraldusvoorus võib neile eelarvesse tulla 100 000 eurot vähem või rohkem, loobutakse palgalistest ja minnakse projektipõhistele töösuhetele, mis omakorda lisab ka teatrivaldkonda ebakindlust just inimestele, loojatele.

Aga riik ei saa endale lubada mõõtmatust ja mitmeti tõlgendatavust nagu kultuurilooming. Riik peab välja töötama võimalikult täpse süsteemi ja olema kõigi suhtes võimalikult erapooletu.

Muidugi võib kultuurist rääkides alati öelda banaalse lause, et rahas pole võimalik kõike mõõta. Aga riik ei saa endale lubada mõõtmatust ja mitmeti tõlgendatavust nagu kultuurilooming. Riik peab välja töötama võimalikult täpse süsteemi ja olema kõigi suhtes võimalikult erapooletu. Riik peaks vähemalt üritama olla kõiki osalisi rahuldav arbiiter, arvestades seda, et riiklikel teatritel on korralik kinnisvara, aga projektiteatrid teevad etendusi räämas ruumides.

Peale selle, et omavahel on tülli pööranud teatriinimesed, vaatavad neid kui rahasaajaid tõenäoliselt kadeda pilguga teiste kultuurivaldkondade esindajad. Näiteks kirjanikud ja raamatukogutöötajad on viimasel ajal kurtnud pidevalt väheneva rahastuse üle, tuletagem meelde kasvõi laenutushüvitiste vähenemist. Nii rääkis ka Tallinna Kunstihoone juht Paul Aguraiuja ERRile, et kujutava kunsti valdkonda koheldakse teisiti, tuues näiteks, kuidas kunstitaotlusele ei leita 20 000 eurot, aga teatrid saavad juurde 850 000 eurot. Seega pole riigi suhtumine kultuuri ühtlane ja süstemaatiline.

Piret Hartmani juhioskused äratavad üldse kahtlust. Peale segaduse teatritega tuleb meenutada arusaamatust Ruuben Kaalepiga, keda Integratsiooni Sihtasutuse nõukokku määrates oli minister «unustanud» tema kuulumise riigikokku. Kuid lisaks poliitilist vastutust kandvale Hartmanile tuleb kriitikanool lennutada ka mõne kultuuriministeeriumi ametniku suunas.

On arusaadav, et kaitsekulutuste kasvades jääb mujal raha vähemaks. Kuid kultuurivaldkonda, sealhulgas teatrit, ei saa kiirustades reformida. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, ütleb eesti vanasõna.