Märt Läänemets ⟩ Jutt Hiina välispoliitika kannapöördest on kole naiivne

Märt Läänemets Foto: Sille Annuk

• Jutt Hiina kannapöördest on ennatlik ja ohtlik.
• Hiina on endiselt teravalt USA-vastane, Venemaa on tähtis liitlane.

Uue aasta alguse sõnumid ja signaalid Hiina välispoliitikast on teinud tee lahti juttudele Pekingi kursimuutusest või lausa kannapöördest. Ehk siis uuest lähenemisest läänele ja distantseerumisest oma kauasest strateegilisest partnerist Venemaast, kirjutab sinoloog Märt Läänemets.

Kui juurde panna Hiina äsjane «kannapööre» koroonapoliitikas – nn nulltolerantsilt peaaegu kõikide piirangute lõpetamisele –, siis võib esmapilgul tõesti jääda mulje, et Hiinas on midagi muutumas.

Hiinat natukenegi tundes midagi uut seal tegelikult ei paista. Riiki üle 70 aasta valitsenud kommunistlik režiim teeb ponnistusi oma eksistentsi jätkamiseks. Praeguses geopoliitilises olukorras tähendab see ei rohkemat ega vähemat kui maailmavalitsuslike ambitsioonide laiendamist ja USA kõrvalenügimist. Sisepoliitikas aga korda, stabiilsust ja totaalse kontrolli tugevdamist elanikkonna üle. Selles võitluses ei saa ära põlata ühtki võimalikku vahendit ega partnerit. Aga ühelegi ei saa panna kõiki kaarte. Ja ega Hiina juhid seda viga teegi.

Hiina kompartei tänast poliitikat tuleb mõista võtmes «eesmärk pühitseb abinõu». Tänane sõber võib homme olla põrmu paisatud või saada vaenlaseks ja vastupidi. Eks ole see põhimõte olnud poliitika nurgakivi läbi aegade. Väärtuspõhine poliitika on alles uuema aja leiutis, mis ainult lääne liberaalses süsteemis midagi tähendab. Hiina (nagu Venemaagi) sellesse süsteemi ei kuulu ja tema suur siht on see hävitada. Hirmutades, kiilu lüües, aga ka meelitades ja ära kasutades. Näilised kannapöörded ainult kinnitavad reeglit.

Seekordse Hiina võimalikust suunamuutusest tekkinud elevuse üks katalüsaatoreid oli selle aasta algusest ametisse astunud uus välisminister Qin Gang, kes vahetas välja 10 aastat sel kohal olnud Wang Yi. Qin tuli riigi välispoliitikat juhtima Hiina USA suursaadiku kohalt, mistap teda saatis Ameerika-sõbraliku mehe aura, mis andis lääne kergeusklikele kohe ainet rõõmsateks spekulatsioonideks. 

Hiina viimase aja ehk ühes olulisemas välispoliitilises dokumendis, läinud aasta 25. detsembril Pekingis rahvusvahelisel välispoliitika sümpoosionil peetud avakõnes tunneb Wang Yi «siirast» muret riiaka USA eksliku käitumise pärast. Toon illustreerimaks ära terve vastava lõigu.

«Me oleme kindlalt vastu USA ekslikule Hiina-poliitikale ja me otsime õiget teed, mida mööda minnes mõlemad maad saaksid teineteisega läbi. Kuna USA näeb Hiinat kangekaelselt peamise võistlejana ning rakendab Hiina vastu räiget blokaadi, survestamist ja provokatsioone, on Hiina-USA suhted vajunud tõsistesse raskustesse. Vastuseks on Hiina võtnud ette resoluutseid tegevusi sellisele võimupoliitikale ja tülinorimisele vastu astumiseks, näidates õiget teed avatud ja siira suhtlemise kaudu.» 

Lääs on Hiina muutumist oodanud ja lootnud – ja ikka korduvalt vastu pükse saanud.

Uue ministri nostalgiline arvamuslugu 4. jaanuari Washington Postis, mis on pikitud Hiina majandus- ja kultuuritegevuse ülistamisega USAs, sekundeerib sellele. Hiljuti tekitas aga kõneainet Financial Timesi lugu, mille põhisõnum oli, et majandushuvidest lähtuvalt ei jää Hiinal muud üle kui läänega suhteid parandada, võita tagasi sõpru ning distantseeruda Venemaast, kui see peaks uuele kursile takistuseks osutuma ja viima Hiina isolatsiooni. Nii tundubki, et äkki Hiina on muutumas. Lääs on seda oodanud ja lootnud – ja ikka korduvalt vastu pükse saanud. Kas nüüd astutakse sama reha otsa?

Viidatud kõnes mingit distantseerumise märki Venemaast küll ei leia. Jätkuvalt tõstetakse esile «heanaaberlike suhete, sõpruse ja koostöö süvendamist» Venemaaga ja seda, et kahe maa «strateegiline partnerlus on üha küpsem ja vastupidavam».

Tähendusrikas on lõik Hiina-ELi suhetest, kus kiidetakse sõprust ja koostööd ning kinnitatakse, et Hiina on õnnelik, nähes Euroopa strateegilist autonoomiat, toetab Euroopa integratsiooni ja ootab «ELi suuremat rolli rahvusvahelistes suhetes.

Suurem osa dokumendist on pühendatud aga suhetele Aasia ja Aafrika maadega, mida käsitletakse hulga detailsemalt. 

See dokument väljendab ilmselt Hiina välispoliitika põhisuunda ja tegelikku olukorda. Arvestades ka muid Hiina allikaid, võib siit välja lugeda järgmist. 

Takerdunud sõjaga Ukrainas on Venemaa maailma silmis küll oma margi täis teinud, kuid läänevastases ristikäigus Venemaast paremat partnerit Hiinal ei ole.

Hiina ei kavatse distantseeruda Venemaast, vaid peab teda kõigele vaatamata oma strateegiliseks partneriks number üks. Takerdunud sõjaga Ukrainas on Venemaa maailma silmis küll oma margi täis teinud, kuid sõda pole veel lõppenud ja läänevastases ristikäigus Venemaast paremat partnerit Hiinal ei ole. Seda näitab ka Hiina-Venemaa kaubandus, mille maht kasvas 2022. aastal 34,3 protsenti, tõustes rekordilise 190 miljardi dollarini. Import kasvas eelkõige toornafta arvel. Samas moodustab kaubavahetus Venemaaga ainult kolm protsenti Hiina väliskaubanduse kogumahust.

Siia ongi koer maetud. Majanduskasvu nimel peab Hiina pidama vähemalt nii häid suhteid läänega, et tema põhilised kaubanduspartnerid USA ja EL ära ei langeks. Eksport toob sisse valuutat, mida investeerida; investeeringute kaudu saab suurendada oma mõju ja kontrolli maailmas. See on režiimi püsimise peamine tingimus, mida tuleb silmas pidada. Sellest siis retoorika pehmenemine lääne suhtes, kuigi hoopis erineva tooniga USA ja ELi suunal.

See pole kannapööre, vaid pragmaatiline vajadus – nagu olid sarnased «kannapöörded» minevikus, olgu siis suhete loomine USAga 1970ndate algul, majandusreformide alustamine sama kümnendi lõpus, sõjalise koostöö ja strateegilise partnerluse ülesehitamine Venemaaga 2000ndate algul, sellega paralleelselt astumine WTOsse ja üha suurem kaalukus ÜROs. Hiina parteiriigi poliitiline olemus pole karvavõrdki muutunud.

Ka Covidi «kannapööre» oli kantud eelkõige majandusmuredest. Ühiskonna avamisega loodetakse elavdada majandust, et kompenseerida võimalikku ekspordilangust. Olgu selle hinnaks kasvõi miljon surnut, nagu ennustatakse. Koroonanakatumiste ja surmade arvu Hiina alates avanemisest enam ei avalda. Küll aga siunab ta lääneriike nakkusohtlikele Hiina kodanikele kontrolli ja piirangute seadmise eest neisse riikidesse sisenemisel. Sõnaga, leiti, et ühiskonna lukus hoidmine, millele truuks jäämist kuni viimase hetkeni kinnitati, ühtäkki enam ei toimi. Rahvarahutused, Hiina režiimi kõige hullem luupainaja, andsid samuti märku, et tegemist on ummikteega.

Hiina vastse välisministri esimene välisvisiit oli aga hoopis Aafrikasse. Eks sellestki saa midagi välja lugeda.