E, 6.02.2023

Jevgeni Krištafovitš ⟩ Meil pole raha ega soovi latentseid putiniste aidata, julgeid režiimivastaseid aga küll

Jevgeni Krištafovitš
, jurist (Reformierakond)
Meil pole raha ega soovi latentseid putiniste aidata, julgeid režiimivastaseid aga küll
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
16.06.2022, Tallinn. Otse Postimehest Jevgeni Krištafovitš (Евгений Криштафович). Foto Madis Veltman, Postimees
16.06.2022, Tallinn. Otse Postimehest Jevgeni Krištafovitš (Евгений Криштафович). Foto Madis Veltman, Postimees Foto: Madis Veltman
  • Abi andes tuleb arvestada, et meie ressursid on piiratud.

Vene Föderatsiooni kodanike Eestisse sisenemise piirangute ülevaatamist nõudvate pöördumiste taustal tuleb meenutada, et me jagame sõja ajal abi nende vahel, kes seda tõesti vajavad, mitte kõigile, kes lihtsalt ei taha oma mugavustest ilma jääda, kirjutab Jevgeni Krištafovitš (Reformierakond).

Tõsiasi, et Venemaal on võimul haige maniakk, ei muuda ikka veel olematuks meie soovi säilitada ja kaitsta oma riiki, mille jaoks kontrollimatu ränne kujutab eksistentsiaalset ohtu.

Me võtame ukrainlasi Euroopa Liidus vastu täpselt nii palju, kui see on vajalik põhieesmärgi saavutamiseks. Põhieesmärk on Venemaa sissetungijate Ukraina territooriumilt väljasurumine sõjalise jõuga, kõigi okupeeritud alade vabastamine ja tsiviilisikute elude maksimaalne säilitamine. Ukrainlaste puhul me muidugi mingeid ebamugavusi arvesse võtma ei hakka, sest sõda on sõda ja pagulaste abistamine on iga tsiviliseeritud riigi õiguslik kohustus. Need inimesed põgenesid nende linnadele osaks saanud õhurünnakute eest, mitte sellepärast, et Starbucks oli nende riigis suletud.

Kuid valdav enamus Eestisse sisenevatest venemaalastest ei ole pagulased ega isegi mitte potentsiaalsed pagulased. Nende hulgas on näiteks kinnisvaraomanikke, kes ei soovi oma varast ilma jääda ja tahavad seda hallata võimalikult odavalt, ilma esindajate abita. Täiesti mõistlik ja ratsionaalne soov, mille tagamine ei ole aga meil praeguses olukorras siiski võimalik. 

Samuti on märkimisväärne hulk Putini kuritegelikule režiimile poliitiliselt lojaalseid inimesi, kes jagavad täielikult Ukraina-vastase agressiooni eesmärke, kuid ei taha ise nende nimel surra. Nad arvutasid küüniliselt välja, et neil oleks kõige mugavam oodata Euroopas: sinna ei ulatu sõjakomissariaadi haare ja on võimalik liituda mõne Narva tanki või Riia vabastajate monumendi kaitse liikumisega või lihtsalt lebada Amsterdami geiparaadi teel.

Kui selliseid varjatud putiniste liiga palju sisse lasta, tuleb pärast nende väljasaatmiseks kulutada politseiressursi, sest juriidilised protseduurid on õigusriigis väga kallid. Tekib loogiline küsimus: kas me vajame praegu lisakulutusi või on parem see raha anda Butšast või Mariupolist vastsündinuga põgenenud Ukraina ema abistamiseks? Samuti võib selle raha eest saata Ukraina relvajõududele appi uue HIMARSi, et Putin saaks kiiremini lüüa, sõda lõpeks ja sisenemispiirangud kaotataks.

Õiguslikult on agressorriigi kodanikele seatud piirangud täiesti tavaline praktika. Välismaalaste riiki sisenemine ei ole õigus, vaid privileeg, mida tuleb sõja ajal võimaldada vaid erandjuhtudel. Näiteks kui see on vajalik perekondlikel põhjustel, on vastuvõtva riigi huvides või tagab kaitse potentsiaalsetele pagulastele.

Välismaalaste riiki sisenemine ei ole õigus, vaid privileeg, mida tuleb sõja ajal võimaldada vaid erandjuhtudel.

Venemaalaste hulgas on ainult üks kategooria kodanikke, kes võivad alati ja tingimusteta varjupaika otsides meie abiga arvestada – need on need, kes on kõik need aastad võidelnud Putini kuritegeliku režiimi vastu, on püüdnud ära hoida sõda või võidelnud selle tagajärgedega. Kes kahjustasid agressori armeed või õõnestasid muul viisil hullunud diktaatori sõjamasinat ja nõrgestasid seda. Kõik need inimesed on samuti põgenikud, nad on oma poliitilise ja kodanikutegevuse tõttu ohus, seega oleme kohustatud neid aitama.

Nemad on tõelised Venemaa patrioodid, nagu Ludwig Beck ja Claus von Stauffenberg olid Saksamaa patrioodid. Aga rohkem pole me ühelegi venemaalasele midagi võlgu, isegi mitte Eesti majanduse endistele või praegustele investoritele.

Teisalt küsitakse kriitiliselt, mida teha nendega, kes olid «väljaspool poliitikat», püüdsid elada oma isiklikku elu ega tundnud endal olevat jõudu aidata õiglusel võimule pääseda või polnud lihtsalt piisavalt haritud, et saada üldse aru, et Putin viib Venemaa katastroofini ja ta tuleb peatada. Paljud neist inimestest on alles nüüd ärganud, kui nad nägid kaadreid Butšast, sepavasaraga läbi viidud hukkamisi ja õhurünnakuid sünnitusmajade pihta. Kas neid on tõesti vaja eemale tõugata? Kas nende siiras soov Putini režiimi nõrgestada, olgu või sellega, et riigist lahkununa lõpetavad nad sõja heaks maksude maksmise, pole solidaarsust väärt?

Praeguse rändesaldo juures ei peaks karu-mesikäpp püüdma oma massiga Eesti tarekest ümber lükata, vaid tal tuleb sõita otse Kasahstani ja Mongooliasse.

Isiklikult tunnen ma neile inimestele samuti siiralt kaasa. Kuid praegu on operatiivolukord paraku niisugune nagu vene rahva muinasjutus tare-tarekesest: meie juures elavad juba piiksuja hiireke, krooksuja konnake, jänes pikk-kõrv, reinuvader rebane ja kriimsilm hunt. Praeguse rändesaldo juures ei peaks karu-mesikäpp püüdma oma massiga Eesti tarekest ümber lükata, vaid tal tuleb sõita otse Kasahstani, Mongooliasse ja Armeeniasse, kuni sinna veel lastakse.

Lisaks ei piirne need riigid Ukrainaga, nagu Euroopa Liit, seega pole neil vajadust sõjapõgenike jaoks vabu kohti hoida. Samuti on oluline eraldada lahkuvate venemaalased ja Ukraina põgenikud geograafiliselt, et vähendada ohtu spontaansete konfliktide tekkeks.

Praegu sunnib piiratud abiressursside jagamine meid kahjuks tegema raskeid valikuid. Samasugune olukord oli ka pandeemia ajal esimeste vaktsiinidooside jagamisel: esimesena said vaktsiini eesliini töötajad, seejärel riskirühmad ja alles siis kõik teised, kes soovisid karantiinist välja tulla ja sõpradega kinno või McDonaldsisse minna. Soov tulla ilma järjekorrata vahele ülejäänute kahjuks oli toona ja on ka praegu inimlikult mõistetav, kuid pole seetõttu vähem amoraalne.

Muidugi tuleb arvestada sundmobilisatsiooniga kaasnevate riskidega. Näiteks annab Kasahstan Venemaale välja need, keda on kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, nagu juhtus föderaalse valveteenistuse majori Mihhail Žiliniga. Kuid see ei tähenda, et Kasahstan on lakanud olemast piisavalt turvaline valik neile, keda selline tagaotsimine veel ei ähvarda. Kui me teeme Eestis erandeid osale majandusmigrantidest, näiteks kinnisvaraomanikele, siis me ammendame mõne kuu või isegi nädalaga kõik ressursid, mis on vajalikud selliste potentsiaalsete pagulaste aitamiseks nagu Žilin.

Rahvusvahelise kaitsega on olukord samasugune, nagu oli pandeemia ajal intensiivravi voodikohtadega. Kui haiglaesisel estakaadil on reanimobiilide järjekord, siis ei anta hapnikuga voodit neile, kes vajavad lihtsalt võimalust välja magada.

Toimetuselt: Eestis kinnisvara omavad Vene kodanikud pöördusid jaanuaris riigikogu poole sooviga tühistada neil mullu osaks saanud sissesõidukeeld.

Märksõnad
Tagasi üles