AK kirjanduskool ⟩ Albert Kivikas – Eesti saatuse-aastate kirjanik, kes kritiseeris Tammsaaret

Albert Kivika romaani "Nimed marmortahvlil" II osa Foto: Internet

Aastad 1918–1924, mida raamistavad ühelt poolt Vabadussõja algus ja teisalt 1. detsembri riigipöördekatse, on kahtlemata Eesti saatuse-aastad. Kui Vabadussõda poleks võidetud ja punaste riigivastast mässu maha surutud, siis mine tea, kas meid arvestatava rahvana üldsegi enam olemas oleks. Eesti kirjanduses kajastab seda ajajärku Albert Kivikas (1898–1978) ja tema suurejooneline tetraloogia «Nimed marmortahvlil», mille kolm viimast osa on ilmunud paguluses (I–1936, II–1948, III–1951, IV–1954), kirjutab kirjandusteadlane Toomas Haug.

Tegu on autori isiklikest mälestustest läbi põimitud kireva ajastukroonikaga, mille esimene, koolipoiste osalemist Vabadussõjas kujutav osa sai ilmudes kohe legendaarseks. Eesti kirjandusloos ongi ainult kaks sellist üleöö legendaarseks muutumise juhtumit: A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus» 1926. aastal ja Kivika «Nimed marmortahvlil» kümme aasta hiljem. Need väliselt karmijoonelised teosed puudutasid millegagi hellalt lugejate kõige varjatumaid ja õrnemaid närviotsi. Need olid Eesti.

Kivikas suhtus Tammsaaresse muide kriitiliselt. Ta oli veendunud, et Tammsaare ei kujuta eesti talupoega «õigesti», ja tegi ise vastavaid katsed. Kuid tema nn asunikutriloogia (1921–1924) või uhmakalt esitletud romaan «Karuskose» (1943) ei jäänud püsima – eesti rahvas tunnistas omaks Tammsaare Vargamäe. Ometi oli Kivikal midagi, mida Tammsaarel ei olnud – «Tõe ja õiguse» pentaloogias puudub riigi loomise ja kehtestamise vaevaderohke ajajärk. Sõda polnud üldse Tammsaare element, Kivikas oli aga koolipoiste pataljoniga lahinguski käinud – ta kirjutas. Ja rahvas tunnistas omaks Kivika Vabadussõja.