Radiaator

FOTO: Andres Teiss

Suurenevad küttearved, mis just Eesti väiksemates asulates kaugkütte kasutamise eest elanike sissetulekust järjest priskemaid suutäisi haukavad, on tasu, mida me maksame nõukogudeaegse küttesüsteemi eest, mis juba oma toimimispõhimõtete pärast praeguse aja Eesti maapiirkondadesse ei sobi.


Et kaugküte end ära tasuks, peaks hakkama tööle mastaabiefekt – köetavaid kortereid peaks olema piisavalt palju, ja see aitaks ühe korteri küttekulud hoida mõistlikes piirides. Kui köetavaid pindu on vähe, on ka küttearved vastavalt suuremad.

Tõsi, ilmselt polnud isegi Nõukogude ajal, mil praegu elanikke koormavad küttesüsteemid loodi, võimalik väiksemates piirkondades kortermajades piisavalt palju pindu ette näidata, et mastaabiefekt tööle hakkaks. Kuid, meenutagem, toasooja hind oli toona nii madal, et selle peale keegi eriti ei mõelnudki.

Praegu on aga olukord läinud tõsiseks. Kui pool sissetulekust kulub küttearvetele, hakkavad inimesed otsima muid lahendusi. Seda ei saa neile pahaks panna – kuid kurblooline on see, et ka legaalseid häid lahendusi pole just ülearu palju.

Kui hakkab tunduma, et elektriradiaatori kasutamisel ei oleks kulud oluliselt suuremad, kuid võimalus kütteaega ja -mahtu reguleerida oleks suurem, võib tulla tahtmine kogu kaugküttele käega lüüa ja korter süsteemist «välja lõigata» – kuid see ei ole lahendus. Iga korteri väljalõikamine lööb maja keskküttesüsteemi tasakaalust välja, teiste korterite soojavarustus läheb halvemaks ja lõpptulemusena on sellest rohkem kahju kui kasu.

Palju sõltub ka sellest, millega kütta. Põlevkivi on odavam kui põlevkiviõli, turvas on odavam kui maagaas. Kui kasutatakse kohalikku kütust – puitu või turvast –, on küttehinnad üldiselt soodsamad. Kuid seda ei tehta sugugi mitte igal pool.

Muidugi saaks ühistu kokku leppida, et kaugkütte kasutamise asemel rajatakse majale oma katlamaja, aga piirkondades, mille elanikelt kriis on viimasegi vaba raha välja pigistanud, ei ole selleks raha kusagilt võtta. Nii ei jää muud, kui kütta ja maksta. Ehk vääriks kaalumist Nõo vallavanema ettepanek teha meie kliimas küttekuludele erandina madalam käibemaks, et inimestel küttekulud nii suured ei oleks.

Utoopia, mis väljendus lootuses, et «on Marsilgi kord õites õunapuud», sai tegelikkuseks keset karmi talve soojatorustikel haljendava muruna. Soojustamata torustik on üks osa kaole vastu vankuvast küttesüsteemist, mis koos soojustamata kortermajadega moodustavad Nõukogude aja kuluka mälestusmärgi.