Jürgen Tamme: võimuvahetus punase kardina taga

Foto: AFP/SCANPIX

Ajal mil maailm teeb läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda ning USA ja Euroopa visklevad majandusraskustes, rajab aina enesekindlamaks muutuv Hiina Rahvavabariik jõuliselt teed superriikide sekka, kirjutab Jürgen Tamme.

Hiina on juba pikemat aega olnud riik, mis jahib superriigi staatust ja mida seetõttu jälgitakse läänes teatava pelgusega. Üha selgemaks aga saab, et 21. sajand kujuneb Aasia sajandiks ning maailma suurima elanikkonnaga Hiina, mis püüdleb ka suurima majandusega riigi tiitli poole, on globaalsel areenil järjest võimsam tegija.

Ambitsioonika Hiina tõusmisega muutub tähtsamaks ka võime tunda riiki, mis tuhandeid aastaid on kõikunud avatuse ja suletuse vahel. Kas või silmas pidades asjaolu, et majandusraskustes Euroopa riigid vaatavad aina enam maailma suurima kreeditori Hiina poole, mis on ühtlasi Euroopa Liidu tähtsaim kaubanduspartner.

Kuigi mitme prognoosi järgi lükkab Hiina majandus selle sajandi esimeses pooles USA suurima majandusega riigi troonilt (tervikuna on maailma suurim majandus ELi oma) ning Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi kohaselt võib see juhtuda juba 2016. aastal, ei tähenda see, et Hiinast saaks automaatselt maailma võimsaim riik.

Nii on Briti ärileht Financial Times juhtinud tähelepanu sellele, et Hiina tõusuga majanduslikuks ülijõuks katkeb seos riikliku ja isikliku jõukuse vahel, kuna senise arusaama kohaselt elavad juhtiva majandusega riigis ka kõige rikkamad inimesed.

Viimase 30 aasta jooksul umbes kümme protsenti aastas kerkinud Hiina majanduse möödumine USA omast ei kaota aga suurt lõhet kahe ühiskonna suhtelise jõukuse vahel.

Keskmine ameeriklane jääb keskmisest hiinlasest veel aastateks rikkamaks, ka end vaeseks pidavate eestlaste elatustase jääb Hiina elanikele esialgu unistuseks.

Mida rikkamaks Hiina saab, seda rohkem kasvab aga riigi mõju globaalselt. Selle kinnituseks on ka USA majandusliku ja sõjalise fookuse nihkumine Euroopast Vaikse ookeani regiooni poole, mis on selge märk, et Ühendriigid näevad peamisi väljakutseid Aasias, mitte enam segaseid aegu läbi elavas Euroopas.

Kuna majanduspotentsiaal mõjutab otseselt riikide poliitilist ja sõjalist mõjuvõimu, on eelseisev võimuvahetus Hiinas märgiline. Lisaks sellele, kes hoiab oma võimu all rohkem kui seitsmendiku maailma elanikkonna elu, mõjutab võimuvahetus ka seniseid jõujooni maailma jõukeskuste vahel.

Uue presidendi kõrval saab Hiina ka uue juhtkonna – ümber mängitakse enamik juhtivatest kohtadest. Nii määratakse parteihierarhias tähtsuselt kolmandaks tegelaseks peetava peaministri kõrval ametisse ka uus parlamendi esimees, kes on riigi tähtsuselt teine mees.

Verevahetus ootab ees ka üht kompartei tähtsamat struktuuriüksust keskkomiteed, mille enam kui 350 liiget nimetatakse ametisse kõrgemate parteilaste poolt. Keskkomitee nimetab ametisse ka uue 25-liikmelise poliitbüroo, mille üheksaliikmelises oligarhilises siseringis ehk alalises komitees vahetatakse välja seitse liiget. Seejuures langetab alaline komitee olulisemad riiki puudutavad poliitilised ja strateegilised otsused.

Uued juhid määratakse ka keskpanga, võtmetähtsusega ministeeriumide ja mitme olulise provintsi etteotsa. Viimati toimusid riigi poliitilises ladvikus nii suured muudatused kümme aastat tagasi.

See, milliseks kujuneb mõjukamate tipp-poliitikute uus hierarhia, peaks selguma aasta jooksul. Lõplik selgus saabub tuleva aasta märtsis, kui uued juhid astuvad tähtsuse järjekorras parlamendi ette. Ehkki formaalselt valib presidendi parlament, on riigijuht juba varem tagatubades paika pandud.

Juba praegu on enamik vaatlejaid veendunud, et Hiinat ootab ees generatsioonide vahetus, kuna valitsemisikka jõudnud 1949. aasta revolutsioonijärgsete poliitikute viies põlvkond on üles kasvanud reformide ja Hiina avanemise perioodil.

Lahkuv põlvkond mõjutab riigi poliitilist elu suurel määral aga ka tulevikus. Nii peavad uued liidrid oma esimestel ametiaastatel ellu viima praeguse juhtkonna heaks kiidetud viisaastakuplaani perioodiks 2011–2015. Uue põlvkonna eesmärgid seetõttu veel niipea ei selgu.

Lääneriikide lootus, et majandusreformide tee valinud Hiinas toob turumajanduse areng ja majanduslik vabadus järk-järgult kaasa liberaalse ühiskonna, pole tõeks saanud. Hiina on tõestanud vastupidist ning pannud tugevasti proovile ka lääne enesekindla loosungi vabaduse toimimisest.

Lääne arusaamad demokraatiast tähendaksid Hiinat valitsevatele kommunistidele liiga suuri riske. Nende põhihuviks on riiklik stabiilsus, mille võti ei peitu mitte demokraatias, vaid kapitalistlikus majandusõitsengus. Nii on komparteil õnnestunud võim enda käes hoida, tehes järeleandmisi kapitalismile ja julgustades rahvast rikkust koguma, ohverdades ideoloogia nõuded partei vajadustele, milleks on piiramatu võimu säilitamine ja laiendamine.

Kõik Hiina liidrid alates totalitaarsele režiimile aluse pannud ja komparteid aastatel 1935–1976 juhtinud Mao Zedongist on rõhutanud korra ja stabiilsuse vajadust. Stabiilsus, mida nähakse oma võimu nurgakivina ja mille murenedes satuks ohtu ka kompartei võimutäius, on ka peamine märksõna, millest partei lähtub riigile uue juhtkonna määramisel.  

2013. aastal peaks selleks ajaks kümme aastat Hiina presidendina töötanud Hu Jintao (69) taanduma kompartei peasekretäri ja seejärel ka riigipea ametikohalt. Hiljem peaks Hu üle andma ka partei sõjanõukogu esimehe ehk maailma suurima armee kõrgeima juhi posti.

Hu mantlipärijat on otsitud aastaid ja enamik vaatlejaid on veendunud, et riigi uueks juhiks saab praegune asepresident Xi Jinping (58). Kuigi kindlas kõneviisis Xist kui riigijuhist enne tänavu sügisel toimuvat parteikongressi veel rääkida ei saa, näib kompartei senine võimuvahetuse traditsioon osutavat just temale.

«Poliitiline võim tuleb püssirauast!» on Mao kuulsamaid loosungeid. Kuna tänaseni pole Hiina võimud end Mao pärandist distantseerinud ning suure juhi ideed on endiselt kompartei ametlikuks ideoloogiaks, pole üllatav, et ametikoht, kus riigi tulevane juht end tõestama peab, on seotud sõjandusega.  

2010. aastal valiti selleks ajaks kaks ja pool aastat asepresidendina töötanud Xi konsensuslikult partei 11-liikmelise mõjuvõimsa sõjanõukogu aseesimeheks. Tegemist on positsiooniga, mida peetakse tulevase riigijuhi eelpostiks, omamoodi lakmustestiks, mis näitab, kas väljavalitud kandidaat sobib riiki juhtima. Seni on Xi suutnud end näidata kõige ustavama ja sobivama poliitikuna, keda kompartei võiks tulevase liidri kohale leida.

Hiina poliitilise süsteemi puhul tuleks märkida, et hoolimata sellest, kes presidendiks määratakse, jääb parteile suurim võimutäius. Partei on kõiketeadja, tal on alati õigus ja ta ei tunnista mingeid piiranguid oma võimule. Riigipeana on president esimene võrdsete seas mõjukaimatest parteilastest koosnevas poliitbüroo alalises komitees, mis on riigi kõrgeim täidesaatev organ ning mille globaalne mõju jääb alla vaid Valgele Majale.

Seetõttu otsib range käsuliiniga partei eliit juhiks inimest, kellel on parimad sidemed ja huvi süsteemi töös hoida. Lühidalt on keskvõimu eesmärk hiinlasi juhtida, mitte lasta end nende poolt juhtida.

Enamik vaatlejaid näib olevat arvamusel, et esmalt kompartei peasekretäriks ja seejärel presidendiks saades ei tee stoilise tehnokraadina kirjeldatud Xi oma eelkäijate kursis põhimõttelisi muudatusi.

Hiina praegusele poliitikale pandi alus Mao surma järel riigi etteotsa tõusnud pragmaatilise reformisti Deng Xiaopingi valitsemise ajal. Dengi kurssi jätkasid tema surma järel Jiang Zemin (president aastatel 1993–2003) ning ametist lahkuv Hu, kelle tõus riigi etteotsa tähendas esimest ja seni viimast korda Puna-Hiina ajaloos, kui uus liider ei tulnud võimule poliitilise kriisi ega eelmise liidri surma tõttu.

Alates 1970ndate lõpus juurutatud vaba turu reformide abil Hiina samm-sammult maailmale avanud Dengist on riigijuhtide põhihuviks olnud riiklik stabiilsus, mille võtit nähakse seni edu toonud majanduspoliitikas. Just kiire majandusarengu kaudu, mis on taganud Hiina tohutu arengu viimase paarikümne aastaga, on keskvõimul õnnestunud end rahva seas legitimeerida.

Xis näeb keskaparaat poliitikut, kes jätkab Dengi reformide kursil. Kuigi paljud (eelkõige lääneriikidest pärit) vaatlejad räägivad temast kui poliitikust, kes suhtub positiivselt ettevõtlusse ja välismaistesse firmadesse, ning läänes oodatakse temast salamisi Hiina poliitilise elu liberaliseerijat, pole Xi kunagi (vähemalt avalikult) vaaginud tõsimeeli mõtet, et majanduslikud reformid peaksid kaasa tooma mitmeparteilise riigi.

Vastupidi, ta on näidanud end lojaalse parteilasena, kes pole kordagi seadnud kahtluse alla partei toimimist, ning näidanud välja soovi viia läbi radikaalseid reforme. Nagu Ühendriikide ajakiri Foreign Policy möödunud kuul nentis, on Xi läbi ja lõhki punane.

Xil on vabanevale juhi kohale ka sobiv perekondlik taust. Nii kuulub Xi parteis nn printsikeste leeri, kelle edus mängib suurt rolli nende päritolu ning kes on viimastel aastatel oma mõju parteis märgatavalt suurendanud.

Xi isa Xi Zhongxun oli Puna-Hiina veteranpoliitik ja Mao võitluskaaslane, kes küll viimase kurikuulsa kultuurirevolutsiooni eksperimendi käigus poliitiliste puhastuste ohvriks langes, kuid pärast 16 vangis veedetud aastat uue liidri ajal taas võimuladvikusse tõusis.

1966–1976 toimunud kultuurirevolutsioon, millel on suur roll selles, et Hiina RV ületab kommunismiohvrite üldarvestuses ka Nõukogude Liidu ning mis tõi kaasa miljonite inimeste moraalse ja psühholoogilise hävitamise, mõjutas otseselt ka noorema Xi elu.

Kui tema isa oli põlu alla sattunud, eraldati 15-aastane Xi sarnaselt miljonite teiste haritud noortega oma perest ning saadeti elama maapiirkonda. Sel moel soovis Mao nooremale põlvkonnale, kes tema hinnangul kasvanuks liiga rahulolevaks, näidata, mida tähendab karm elu maakohas ja revolutsioonierutus.

Tegelikult soovis Mao rahva süstemaatilise ümberkasvatamisega kõrvaldada oma vastased, kes võiksid tema isiklikule positsioonile ohtu kujutada. Mao fantastiliste eksperimentide eest tuli maksta aga ränka hinda nii inimelude kui rahva heaoluga, mis on võrreldavad Stalini puhastustega nii inimelude kaotuste kui ka  kannatuste poolest.

Kui paljud maale karmi revolutsioonilist elu tundma õppima saadetud linnanoored ei osanud maal midagi teha, siis Xi suutis Kesk-Hiinas asuvas mahajäänud Saanxi provintsi Liangjiahe kolkakülas silma jääda.

Kuue seal elatud aasta jooksul, mil Xi tööpataljonis oma poliitilise karjäärile vundamenti ladus, jõudis ta 1974. aastal ühineda ka komparteiga. Xi enda sõnul esitas ta üheksa avaldust, enne kui ta kümnendal katsel lõpuks partei ridadesse vastu võeti ning peagi ka küla parteisekretäriks määrati.

1975. aastal Liangjiahest lahkunud Xi tõeline poliitiline karjäär partei keskaparaadis algas siiski mõnevõrra hiljem. 1970ndate teises pooles tipp-poliitikute inkubaatoriks peetavas Pekingi Tsinghua ülikoolis keemiainseneriks õppinud Xi alustas pärast õpinguid tööd oma isa liitlase, toonase sõjaväe keskkomitee peasekretäri Geng Biao abina. Sellest ajast pärinevad ka tema sidemed sõjaväeringkondadega.

1980ndate alguses Hebei provintsis madalamatel ametipostidel töötanud ja seejärel Fujiani provintsi edasi liikunud Xi jõudis parteiredelil järk-järgult tõustes oma esimese vastutusrikka parteitööni 2000. aastal, kui ta määrati rikka Fujiani provintsi etteotsa. Kaks aastat hiljem sai temast aga Zhejiangi provintsi parteijuht. Mõlemad on tuntud kui ühed Hiina majanduslikult kõige edumeelsemad piirkonnad.

Keskvõimu lõpliku usalduse võitis Xi aga Shanghai provintsis, kus ta jõudis parteijuhina töötada vaid lühikest aega, kuni ta 2007. aastal poliitbüroo alalise komitee liikmeks tõusis. Juba siis hakati temast rääkima kui potentsiaalsest riigijuhist.  

Xi on suutnud oma perekondlikke sidemeid partei karjääriredelil tõusmiseks edukalt ära kasutada. Nii on tal palju toetajaid partei vanemate liikmete seas, kellest paljud olid juba tema isa liitlased. Kuna Hiina poliitikas kehtib alates Dengist põhimõte, et mida vähem on sul võrreldes oma poliitiliste vastastega vaenlasi, seda edukam sa oled, näib Xi positsioon olevat soodne.

Erinevalt oma rivaalidest, näiteks Li Keqiangist (56), keda peetakse riigi tulevaseks peaministriks, on Xil poliitilise teenistuskäigu jooksul õnnestunud vältida tundlikke küsimusi, näiteks tervishoiureformi ja sotsiaalsete rahutuste teemat, mis võiksid kujuneda tema karjäärile takistuseks. Majandusvaldkonnale ja korruptsioonile keskendunud Xi on kogunud tuntust ka Pekingi olümpiamängude korraldaja ja elitaarse kompartei kooli juhina.

Ainsaks teadaolevaks mustaks plekiks Xi minevikus peetakse tema esimest abielu Hiina Suurbritannia suursaadiku tütrega, kes pärast lahutust kolis elama USAsse ja seejärel Hongkongi. Asjaolu, et naine otsustas jääda elama välismaale, tekitab mõnedes parteilastes umbusku, nagu ka fakt, et Xi oleks Mao järel esimene lahutatud riigijuht.

Kuigi võiks arvata, et Xi näitas oma lojaalsust parteile, abielludes tuntud folklaulja Peng Liyuaniga, kes on Hiina armees ääretult populaarne – talle on omistatud tsiviilauaste, mis vastab sõjaväes kindralmajori auastmele –, võib ka Xi praegune pere talle takistuseks osutuda. Nimelt õpib tema tütar USAs Harvardi ülikoolis, mis Xi vastaste hinnangul näitab usu puudumist Hiina haridussüsteemi.

Xi näib olevat parim, mis parteil on pakkuda, kuid ei pruugi olla parim valik arvestades ülejäänud hiina rahva huve. Aastaid on Peking seadnud eesmärgiks ergutada sisetarbimist ning vähendada majanduse sõltuvust ekspordist. Lõhe rikaste ja vaeste vahel ning regionaalne ebavõrdsus suurenevad sellest hoolimata aga meeletu kiirusega.

Kuigi selleks aastaks prognoosib Hiina endale 7,5-protsentilist kasvu ning ka Maailmapank ennustab riigile järgmiseks 20 aastaks 6-7-protsendilist keskmist aastast majandustõusu, nähakse senise kiire kasvu pidurdumises potentsiaalset ohtu nii Hiinale kui ka kogu maailmamajandusele.

Eelkõige pidurdub kasv majanduses toimunud struktuurimuutuse tõttu – põllumajanduslikult tootmiselt on mindud üle tööstustootmisele, kuid edasised poliitilised reformid on keerulisemad, aeglasemad ja toovad väiksemat kasvu.

Lisaks seisavad Hiinal ees demograafilised muutused, kuna riigi tööjõud hakkab rohkem kui 30 aastat kehtinud ühe-lapse­sunnipoliitika tulemusena vähenema. Mõningate hinnangute kohaselt võib see juhtuda juba alates 2015. aastast. Ka pole tööjõud enam nii odav kui varem.

Kui vanasti öeldi, et kui Ameerika aevastab, saab maailm nohu, siis praegu võib sama öelda Hiina kohta. Kasvumootori tõrgete korral võivad tekkida uued kriisikolded, mis pole kindlasti ei Hiina ega ka rahandusraskustes vaevlevate USA ja Euroopa huvides, kes kriisi lahendamisel üha rohkem Pekingile loodavad.

Majandusväljavaadete nõrgenemise tõttu ei maksa imeks panna Hiina võimude mõningast närvilisust, pingestatust ja ülitundlikkust, eriti mis puudutab katseid, milles keskvõim näeb püüdu Hiinale tema valitsusorganeid ja -viise läänelike väärtuste alusel ette kirjutada.

Hiina võimude vastus neid ähvardavatele ohtudele on ähvardada teisi, mistõttu võib ebastabiilsuse ees hirmu tundev riik lähiaastatel oma huvisid jõupositsioonilt kehtestada ning teisitimõtlejaid veelgi karmimalt karistada.

Viimastel aastatel on Hiina poliitikategijad üha häälekamalt rõhutatud Hiina suurriiklikku staatust. Selle kinnituseks on ka valitsuse lubadus suurendada märgatavalt riigi sõjalist eelarvet ning peaminister Wen Jiabao sel nädalal tehtud üleskutse suurendada armee võimet võita «kohalikke sõdu».

Ilmselt on ka Hiina uute juhtide jaoks riigi rahvusvaheline positsioon ja majandusareng tähtsamad kui inimõigused, kuigi tehnoloogilisest revolutsioonist innustatuna võivad hiinlased kippuda nõudma ohjade lõdvemaks laskmist peale majanduse muudeski valdkondades – poliitikas, sotsiaal- ja kultuurisfääris. Riigi juhid aga vaatavad taas Dengi poole, kes märkis: «Kui aken lahti teha, on raske takistada kärbseid ja sääski tuppa tungimast.»

Üks küsimus

Millised muutused võib kaasa tuua Xi Jinpingi tõusmine Hiina etteotsa?

Märt Läänemets
sinoloog, TÜ vanemteadur

Ei usu, et uus liider tooks mingeid kiireid ja kardinaalseid muutusi. Hu Jintao tõusuga Hiina RV liidriks kümme aastat tagasi kaasnes samuti lootusrikkaid spekulatsioone, teda nimetati isegi «Hiina Gorbatšoviks», kuid poliitilisi reforme Hu valitsemine ei toonud, pigem karmima joone süvenemist.

Hiina praegune poliitiline süsteem lihtsalt ei võimalda üksikisikul midagi eriti ära teha, iga juht on süsteemi vang ja niivõrd seotud süsteemiga, et tema isikuomadused ja eelistused ei anna talle võimalust muuks kui heal juhul rohkemaks või vähemaks väliseks säraks ja retoorikaks.

30 aastat reforme ja majanduslikku edenemist on sünnitanud Hiinas üsna arvuka keskklassi, kes on saanud maitse suhu jõukast elust. Kommunistlik partei eeldab, et kui rahvas on jõukas, on ta ka kuulekas ja kiidab oma juhte, kes on selleks võimaluse andnud. See oligi majandusreformide «peaarhitekti» Deng Xiaopingi eesmärk: säilitada partei võim, mitte anda rahvale rohkem vabadust.

Aga põhimõte «raha teeb vabaks» paraku kehtib. Ka Hiinas. Internetil põhinevat avatud infoühiskonna nii kiiret arengut ei näinud 30 aastat tagasi Hiinas ilmselt keegi ette. Jõukuse ja info kumuleerumine on Hiinas tekitanud võimude ponnistustele vaatamata arvestatava tsiviilühiskonna, kus kümned miljonid ei ole sugugi rahul jätkuva diktatuuriga ega usalda seda.

Miks muidu suur osa jõukaid oma raha vargsi välismaale paigutab ja võimalusel ka ise Hiinast ära kolib. Ei ole märgata, et hiinlased kuigi lootusrikkalt uue liidri ootuses oma harjumusi ja kahtlusi muudaksid.

Hiina muutub, aga seda kasvavate pingete ja vastuolude, mitte uue liidri tõttu. Märke sellest on piisavalt. Uus liider võib väga vabalt leida end sama ootamatult sarnasest olukorrast nagu Gorbatšov ühel 1991. aasta augustihommikul.

Xi’ga või Xi’ta – Hiinast võime lähiajal kuulda üsna ootamatuidki uudiseid.

Leslie Leino
vabakutseline hiina keele tõlk ja konsultant Pekingis

Xi Jinping on kindlasti pragmaatik, võib-olla väljenduselt leebe tooniga, kuid oma tegevuses väga eneseteadlik ja otsustusvõimeline. Ei ole liialdus väita, et Xi on pigem Hiina eliidi esindaja, kes soovib eneseteadliku käitumisega tõsta Hiina ja hiinlaste prestiiži ning positsiooni rahvusvahelises pildis.

Kui Hu Jintao oli rohkem rahvainimene ning esindas teatud moel vasakpoolset tiiba, siis Xi on kindlasti parempoolne. Samas mitte nii autoritaarsusesse ja elitismi kalduv kui samuti parempoolset tiiba esindav Jiang Zemin omal ajal. Xi Hiina on kindlasti julgem, eneseteadlikum ja aktiivsema välispoliitikaga, eriti lähiregioonis.

Nagu Xi USA visiidi ajal peetud kõne näitas, ei saa teda pidada eraldi inimõiguste eest võitlejaks, sest tema hiinakeelses kõnes olid kasutusel väljendid, mis on Hiina poliitilises ladvikus olnud kasutusel juba viimased paar kümnendit – näiteks väljend «inimene kõige aluseks» ehk yirenweiben. Samas andis ta mõista, et inimõiguste olukord paraneb, kuid ei muutu laitmatuks üleöö.

Xi’le on majandus palju olulisem teema kui inimõigused. Samas ei saa öelda, et Xi tallaks inimõigustel. Kindlasti mitte – ta hoolib inimõigustest seal, kus nende piiramine hakkab pidurdama majandusarengut, näiteks väikefirmade omanike juriidiline kaitstus riigi ees või korruptsioon, mille vastasele võitlusele Xi tulek võimule kindlasti kaasa aitab.  

Sõna- ja meediavabadus – see, mida läänes kõige enam Hiina kontekstis inimõigustena käsitletakse – väga suure tõenäosusega ei leia Xi emotsionaalset kaasaelamist.
Vähetõenäoline, et Xi lisab Liu Xiaobo, Hu Jia ja Ai Weiwei Facebookis enda sõpradeks.

Rahvusvahelisel areenil on Xi eesmärgiks tõsta Hiina positsiooni ning panna veelgi rohkem maksma hiinlaste huvid. Xi soovib avatud diplomaatia abil lääne suurriikide seas Hiina omaksvõtmist, Hiina tunnustamist võrdseks võrdsete seas.