Fukushima, üks aasta hiljem

Foto: SIPA/Scanpix

Fukushima tuumajaamas juhtunud õnnetuse põhjused ja vahetud tagajärjed on selged. Laiema avalikkuse arvamused põrkuvad ägedalt aga küsimuses, kas Fukushima avarii tähendab tuumaenergia lõplikku diskrediteerimist või tõestust, et tuumatondi maalimisega on üle pingutatud. Teadusajakirjanik Arko Olesk vestles Vancouveris Saksa tuumaohutuse asjatundja Roland Schenkeliga.

Pinge, mis sel aastatagusel reede pärastlõunal vabanes, oli kogunenud ilmselt aastasadade jooksul. Maakoore tükkide igavene ringlus surub paljudes kohtades üht neist teise alla, kuid selles Vaikse ookeani nurgas oli see nihkumine millegipärast kinni kiilunud. Kuni 11. märtsil 2011 kohaliku aja järgi kell 14.46 tükid vappudes ja ragisedes jälle liikuma pääsesid.

Tagajärjeks oli maavärin tugevusega 9, epitsentriga 380 kilomeetrit Tokyos kirdes. Tugevamaid tõukeid on inimkond viimase sajandi jooksul tundnud vaid kolm korda. Jaapangi, mis asub seismiliselt aktiivsel alal ning kogeb tihti võimsuseni 7 ja 8 küündivaid värinaid, pole sellist raputust varem tunda saanud. Kuid ta oli selleks valmis. Hooned jäid püsti, hoiatussüsteemid töötasid, inimesed teadsid, kuidas käituda. Tuumajaamades lülitusid reaktorid automaatselt välja.

Valmis ei oldud aga selleks, mis tuli edasi. Mõnikümmend minutit pärast maavärinat tabas Jaapani rannikut esimene hiidlaine, veidi hiljem teinegi. Need tormasid vaevata üle rannikut kaitsvate lainemurdjate ja tungisid kaugele sisemaale. Hukkunute ja kadunute koguarv on kõige värskemate hinnangute kohaselt umbes 19 300.

Tragöödia jagunes kahte põhiliini. Ühelt poolt tsunamist laastatud rannik, hävinud külad, purustatud elud. Teiselt poolt kontrolli alt väljuv tuumajaam Fukushimas: tõsiseim tuumaelektrijaama avarii pärast 1986. aasta Tšernobõli katastroofi, evakueeritud inimesed, kiirgusoht.

Viimase 12 kuu jooksul on asjatundjad üsna selgelt päevavalgele toonud vead ja probleemid, mis viisid õnnetuseni Fukushima esimeses tuumajaamas. «Nüüdseks on õnnetuse käigust juba väga palju teada, see on hästi dokumenteeritud,» märgib tuumaohutuse asjatundja, sakslane Roland Schenkel. «Lahtised on üksikud tehnilised küsimused.»

Teame, et maavärina elasid reaktorid kenasti üle. Ent peaaegu 15-meetrise hiidlainega ei olnud jaama ehitajad ega käitajad arvestanud. Ookean tungis just neisse ruumidesse, kus asusid varugeneraatorid ja elektrikilbid. Katkenud olid ka jaama tulevad elektriliinid, nii et ühtäkki ei olnud enam kusagilt süsteemide käigushoidmiseks voolu võtta. Elektrit vajasid aga need süsteemid, mille ülesanne oli reaktoreid jahutada.

«Vooluvarustuse tagavarasüsteemid ei olnud piisavalt mitmekesistatud,» ütles Saksa uudisteajakirjale Der Spiegel ­Suurbritannia tuumajärelevalveameti juht Mike Weightman.

Varugeneraatorid peaksid tema sõnul paiknema eri paikades, pärinema soovitavalt eri tootjatelt ja neid peaks hooldama isegi eri meeskonnad. Uuemad tuumajaamad on kõik juba passiivse jahutussüsteemiga, mis ei vaja toimimiseks elektrivoolu.

Fukushima teises tuumajaamas, mis asub esimesest 11 kilomeetrit lõuna poole, väline elektrivarustus säilis ning ka üks generaator oli tsunami löögiulatusest kõrgemal. Tänu neile saadi seal jahutussüsteemid kiiresti korda ning olukord ei muutunud nii kriitiliseks kui esimeses tuumajaamas.

Fukushima esimese jaama kuuest reaktorist olid õnnetuse ajal töös kolm. Kuigi need maavärina järel peatati, vajab tuumakütuse jahtumine aega ning pidevat veevoolu reaktoris. Viimast ei suutnud pumbad voolu katkemise järel enam tagada ning kütus hakkas taas kuumenema.

Veeaur reageeris kütusevarraste kestades oleva tsirkooniumiga, tekitades vesinikku. Segunedes hapnikuga, tekitab vesinik teatavasti paukgaasi, ning selle gaasi reaktorihoonete seinu ja katuse ribastanud plahvatused olidki need, mis kandusid televisiooni otsepildis üle maailma.

Sedagi oleks saanud vältida või vähemalt leevendada, väidavad asjatundjad. Gaasi oleks saanud välja lasta ja nii reaktorihoones survet vähendada, kuid jaapanlased viivitasid sellega, peamiselt kartusest koos gaasiga ka radioaktiivsed ained atmosfääri lasta. Neil puudus filtreeriv süsteem, millega on varustatud näiteks Euroopa jaamad.

Samuti liikus gaas kolmandast reaktorist torusid pidi neljandasse, mis õigupoolest oli välja lülitatud, ja tekitas seal plahvatuse. Veega uuesti täitmist vajasid ka kõigi reaktorite hoonetes asuvad kasutatud kütuse basseinid. Kui palju basseinid radioaktiivse saaste allikaks olid, selle üle veel vaieldakse.

Kõige rohkem radioaktiivset ainet paiskuski välja plahvatustes, peamiselt ksenooni, joodi ja tseesiumi. Kõige pikema poolestusajaga ehk kõige tõenäolisemalt keskkonnas ladestuv ja pikaajalisemat ohtu kujutav on neist viimane. Hinnangud, kui palju materjali õhku paiskus, aga kõiguvad. Just lendunud radioaktiivse aine kogus oli peamine põhjus, miks tuumaõnnetuste skaalal anti Fukushimale kõige kõrgem aste, seitsmes.

Jaapani tuumaohutusagentuur on arvestanud, et jood-131 ekvivalendile ümber arvestatuna pääses radioaktiivset ainet atmosfääri kokku 770 pikobekrelli, mis on 15 protsenti võrreldes Tšernobõlis lendunuga.

Mullu oktoobris avaldatud Norra teadlaste uuring aga väitis, et Jaapani mõõtmisjaamad, millel ametlik hinnang põhines, ei suutnud arvesse võtta ookeanile kandunud ainet. Püüdes ka seda hõlmata, rehkendasid nad, et lendus seni arvatust kaks korda rohkem tseesiumi, mis tähendab, et Fukushima põhjustatud reostus ulatus lausa pooleni Tšernobõli saastest.

«Peaaegu kogu vabanenud radioaktiivne materjal läks merele,» sõnab ka Schenkel, endine tuumainspektor ja Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse juht. «Tuul oli soodne ja kandis kõik Vaiksele ookeanile. Sinna läksid märkimisväärsed kogused radioaktiivsust, kuid Vaikne ookean on suur ja see hajub seal ära.»

Õnneks olid selleks ajaks, kui suur osa radioaktiivsest saastest teises reaktoris toimunud plahvatuse tagajärjel õhku paiskus, kohalikud elanikud ohutsoonist evakueeritud. «Tänu õigeaegsele evakueerimisele ei saanud elanikkonnast peaaegu mitte keegi suurt doosi,» tõdeb Schenkel.

«Nende inimeste arv, kes olid reaktori lähedal ja said suuri kiiritusdoose, on suurusjärgus kümme.» Nende saadud doos, umbes 250 millisiivertit, võib küll vähkkasvajate tekkimise riski pisut tõsta, kuid kiiritushaigust ei ole kellelgi tekkinud, lisab ta.

Vestluses Postimehe ajakirjanikuga juhib Schenkel tähelepanu ka sellele, et vahetult Fukushimas hukkus neli inimest: üks sai surma maavärinas, kaks viis kaasa tsunami ja üks koristustööline sai südamerabanduse.

See on andnud paljudele põhjust kritiseerida meedia rõhuasetusi Jaapani suurõnnetuse kajastamisel. Hiljuti Vancouveris peetud Ameerika teadusühingu AAAS aastakonverentsi üks sessioon väitis pealkirjas otsesõnu, et Fukushima õnnetuse meediakajastus oli ajakirjanike läbikukkumine.

Külvati paanikat ja apokalüpsiseootust, samal ajal tõmmates tähelepanu ära tuhandete tsunamiohvrite muredelt. Radiatsioonihirmu ja muu stressi mõju inimestele tervisele on arvatavasti palju suurem kui tegelik kiirguse tekitatud mõju.

Ent infot oligi vähe, eriti õnnetuse alguspäevadel, mis aitas kaasa teema võimendumisele ja umbusu suurenemisele niigi stigmatiseeritud valdkonna vastu. Ja siin pöörduvad kriitikanooled Jaapani valitsuse suunas, kelle tegevusetuses on õnnetuse sügavamad juured.

«Õnnetuse ajal nägin ma kommunikatsiooni puudulikkust ja vähest läbipaistvust,» tõdeb Schenkel. «Aga minu jaoks oli šokk, kui selgus, et Jaapani aatomijärelevalvel polnud mingit võimu, et see pole sõltumatu, et ta ei saa käitajale teha ettekirjutusi.»

Viimaste aastakümnete teadusuuringud olid näidanud, et Jaapani rannikut on ajaloos tabanud kõrged tsunamid. Ent isegi ohust teadlik olek ei viinud tuumajaama omanikku energiakompaniid TEPCO selleni, et see oleks kasutusele võtnud piisavaid abinõusid. Ja tuumaohutuse ametil polnud võimu neid selleks sundida.

Miks? «Mitte ainult Jaapanis, vaid olen seda täheldanud ka mõningates teistes riikides, on olemas omamoodi tuumaeliit,» arutleb Schenkel. «Seal ebameeldivatest asjadest ei räägita.»

«Euroopas oli pärast Tšernobõli sügav diskussioon selle üle, milliseid õppetunde oleme saanud, aktiivselt uuriti läbi kõik tehtud vead. Püüti teha lõppjäreldused ja täiustati jaamu vastavalt nendele. Jaapanis ei toimunud isegi aktiivset arutelu, rääkimata täiustustöödest,» räägib ta.

Schenkeli sõnul peaks Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur saama tugevama võimu riikide tuumaohutuse kontrollimisel. «On olemas rahvusvahelised standardid, millest sellest hoolimata keegi kinni ei pea,» ütleb ta.

«Seepärast on minu ettepanek: peab olema kohustus aktsepteerida rahvusvahelisi ohutuse mõõdupuid. Need mõõdupuud ei tohi olla mugavusnõuded, need peavad olema tehtud nii, et saavutatakse turvalisus. Seda [kas nõuded on vormilised või sisulised] ei saa seadusega paika panna.»

Fukushima esimese tuumajaama ümber kehtib endiselt 20-kilomeetrine keelutsoon, millel Jaapani valitsus püüab reostust vähendada, et 100 000 evakueeritud inimest saaksid kunagi oma kodudesse tagasi tulla – ja see tähendab lihtsalt  saastunud pinnasekihi eemaldamist.

Detsembris kuulutas valitsus, et sulanud kütusevarrastega reaktorid on jahtunud alla vee keemistemperatuuri, mis tehniliselt tähendab väljumist kriitilisest tsoonist (nn cold shut­down).

Ent arvatavasti lekib teatud määral radioaktiivset vett jaamast ookeani tänaseni.

Õnnetuse likvideerimine võtab ilmselt aastakümneid.