Aleksei Turovski, Marcus Turovski ⟩ Ahvid on viipekeeles sõnaosavad

Ahvide õppimisvõime on võrreldav inimese omaga. Illustratsioon: Mark Antonius Puhkan

Maailm on märke tuubil täis. Mõned tekivad välgukiirusel, märgid muutuvad ja arenevad. Märgid võivad ka kustuda või kaduda, kuigi ilmselt mitte päris jälgi jätmata. Märgid seostuvad üksteisega, moodustavad süsteeme ja süsteemide süsteeme, kirjutavad Aleksei ja Marcus Turovski.

Aga märgid eksisteerivad vaid elusas maailmas. Sellega peaksime oletama, et märgid ei toimi suhtlemisprotsessides mitte ainult loomade, vaid ka taimede, seente, bakterite ja isegi viiruste riikides. Võtame julguse rindu ja oletamegi, et nii see just on! Siis peame aga tegema veelgi ulatuslikuma oletuse: kõik elusad asjad on mingis vormis oma elu jooksul õppimisvõimelised.

Jätame nüüd taime-, seene- ja teised riigid siiski kõrvale, kuigi ilmselt olid inimesed juba antiik­ajal veendunud, et taimed on samuti õppimisvõimelised, ja piirdume siin loomariigiga, kitsamalt ahvide õppimisvõime vaatlemisega. Öelda, et see võime on hämmastav, tähendab tegelikult, et ahvide õppimisvõime on võrreldav inimese omaga, kes kuulub samuti ahviliste sekka. Ja nii see ka on. Loomade käitumises avaldavad inimesele hämmastavat muljet just need omadused, mis on ilmekalt sarnased inimese enda võimetega.