/nginx/o/2023/01/20/15090716t1h1363.jpg)
Venemaa kallaletung Ukrainale ja kohutava sõja mällusööbivad jäädvustused, olgu pildid siis liikuvad või liikumatud, panevad küsima visuaalse dokumendi/arhiivi rolli kohta ühiskondlikus ruumis. Teisalt suhtestuvad need ka meie oma viimase poolaasta jooksul toimunud debatiga mälestusmärkide ja sümbolite üle, mis samuti kuuluvad visuaalse-materiaalse pärandi valdkonda.
Mõlemal juhul peaksime esitama küsimuse piltide ja objektide teovõime kohta: mida nad ikkagi teevad, kuidas nad mõjutavad meie tundeid ja arusaamu, salvestuvad mällu, aktiveerivad meie tegusid, ühesõnaga – sekkuvad (enamasti märkamatult) meie ellu?
Igal juhul demonstreerivad nii ajalugu kui ka tänapäev, et mõnede visuaalsete ja materiaalsete objektide teovõime on sedavõrd võimas, et nende hävitamine oli ja on endiselt levinud praktika. Ida-Euroopas toimuvat vaadeldes on selge, et praegusel ikonoklasmil on seos Ukraina sõjaga: minu teada on monumentide küsimus hetkel kriitiliselt päevakorral ka Lätis ja Poolas.
/nginx/o/2019/02/05/11766255t1h6f6c.jpg)