Kristjan Järvan ⟩ Uus CO2 kvootidega kauplemise süsteem võib tõsta toasooja hinda

Toasooja hinnale võib planeeritava kvoodikaubanduse mõju olla märkimisväärne. Foto: Achim Duwentäster via www.imago-images.de

• Linnades oleks lahenduseks liitumine kaugküttevõrguga.
• Võimalik alternatiiv on kütuste asendamine soojuspumbaga.
• Kolmas võimalus on asendada maagaas vesinikuga.

Enne kui kehtestame uued täiendavad CO2 koormised, peab meil olema täpne plaan, kuidas seda ellu rakendada, kirjutab ettevõtlus- ja infotehnoloogia minister Kristjan Järvan (Isamaa).

Möödunud aasta detsembris tabas meid uudis, et Euroopa Liidu tasemel on kokku lepitud järjekordses kliimapaketis, mis puudutab iga inimese rahakotti. Nimelt otsustati luua eraldi heitkogustega kauplemise süsteem (ETS2) maanteetranspordile ja elamute kütmisele. Selle sisu on sarnane praeguse CO2 kvoodikaubandusega. Tulevikus peavad ka kütusemüüjad, olgu selleks siis mootorikütus või maagaas, hakkama CO2 kvoote ostma.

Mida see tarbijale tähendab?

Selleks, et müüa liiter autokütust või kuupmeeter gaasi, tuleb müüjal osta vastav kogus CO2 kvooti, mille lõpuks peab kinni maksma tarbija. Kui võrdluseks võtta näiteks universaalteenuse elektri hind 154 eurot MWh kohta, siis ligikaudu poole sellest moodustab CO2 kvoodi tasu. Ilma selleta oleks ka elektri hind oluliselt soodsam.

Autokütuste ja toasooja hinnale võib planeeritava kvoodikaubanduse mõju olla samuti märkimisväärne. Seejuures tuleb arvestada, et suuremad kaugkütte ettevõtted maksavad juba praegu CO2 kvootide eest ja uus süsteem puudutaks kõige enam individuaalse küttesüsteemiga hooneid.

CO2 tonni hind on ligi 100 eurot ja elektri hind on prognoositust mitu korda kallim.

Kui suur on kavandatava reformi mõju tarbijale?

21. detsembri Postimehes avaldasid eksperdid arvamust, et mootorikütuse hind võib tõusta 10 ja soojuse hind 15 protsenti. Esialgu ei tundugi see väga hull, aga põhjus on lihtne – me hakkame energiahindade järsu tõusuga juba harjuma.

Tegu on muidugi üksnes prognoosiga ja kahjuks on elu näidanud, et majandusprognoosidega võib täiesti mööda panna. Toon ainult ühe näite. Elektri hind püsis kuni 2021. aasta keskpaigani väga stabiilsena ja jäi Eestis 40–45 euro piiresse MWh kohta. Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoose lugedes võis eeldada, et elektri hind ei lähe iial liiga kõrgeks ja uute investeeringute puhul kujuneb hinnaks maksimaalselt 80–100 eurot MWh. Hinda 30 eurot CO2 tonni eest peeti normaalseks ja prognooside kohaselt pidi see käesoleva kümnendi jooksul sinna ka jääma. Teisisõnu: rohepööre ja CO2 kaubandus pidid andma varustuskindluse mõistliku hinnaga.

Praegune pilt on aga hoopis teine ja sama lugu on ka juba toimiva CO2 kaubandusega. CO2 tonni hind on ligi 100 eurot ja elektri hind on prognoositust mitu korda kallim. Lisaks kuuleme riigijuhtide üleskutseid erakorraliseks energia kokkuhoiuks ja hoiatusi elektrikatkestuste ohu eest. Kas see ikka on normaalne, et Euroopa Liidus ehk planeedi ühes kõige jõukamas majanduspiirkonnas peavad inimesed külmetama ja energiatarbimist ebanormaalselt piirama?!

Tegemist ei ole ju lihtsalt energia säästliku kasutamisega, vaid tarbimise piiramisega.

Tegemist ei ole ju lihtsalt energiasäästliku kasutamisega, vaid tarbimise piiramisega. Esimese puhul hoiame kokku, kuid ei langeta elukvaliteeti, teisel juhul on tegemist selge elukvaliteedi langusega. Seega – ennustamine on tänamatu töö ja kavandatav süsteem võib lihtsalt käest ära minna, nii et ma ei imestaks, kui ETS2 rakendamise korral hakkab bensiiniliiter maksma lõpuks 3 eurot ja kütte eest tuleb tasuda mitu korda rohkem kui täna.

Eratarbija kõrval ei tohi kindlasti ära unustada ettevõtlust. Otseselt või kaudselt tarbivad vedelkütust ja maagaasi kõik ettevõtted, sama lugu on ka soojusega. Ettevõtetelt kandub hinnatõus paratamatult edasi tarbijatele.

Lisaks rohepöördele on energeetikasektori reformide põhjuseks energiaallikate puudus ELis. Eesti on oma põlevkiviga siin üks väheseid erandeid. On selge, et kogu EL peab saama energiasõltumatuks ja selleks on kõige parem kasutada süsinikuvabu energiaallikaid, kuid roheenergiale üleminek tuleb tagada tarbijale vastuvõetaval moel.

Kuidas seda teha?

Alustame küttest. Nagu eespool juba mainitud, on kaugküttes juba praegu valdavalt kvoodikaubandus ja seetõttu reform kaugkütet eriti tugevalt ei puuduta. Kuid kaugkütte osakaal on ainult ligi 60 protsenti soojuse tarbimisest ja väiksemad kaugkütte ettevõtted praegu kvoodikaubanduses ei osale. Seega puudutab ETS2 soojatarbijatest umbes pooli. Maapiirkondades on muidugi levinud ka tavaline halupuu, kuid selle põletamisel eritub samuti süsinikdioksiidi ja ma ei imestaks, kui seegi mingil ajal maksustatakse.

Eesti on siin üpris heas seisus, sest suur osa kaugkütte soojusest toodetakse puidust.

Suuremates linnades oleks lahenduseks liitumine kaugküttevõrguga. Kuid selle eelduseks on, et kaugküttevõrk peab tootma energiat süsinikuneutraalselt. Eesti on siin üpris heas seisus, sest suur osa kaugkütte soojusest toodetakse puidust. Kõik sõltub seega taas poliitikast ehk sellest, kas puitu käsitletakse tulevikus taastuva energiaallikana või mitte. Lisaks on vajalik aru pidada ka raiemahtude ning laiemalt puidu kasutamise üle. Kas on ikka mõistlik puid ahju ajada või tuleks puidu kasutamiseks leida efektiivsem ja kõrgema marginaaliga viis?

Arvestatav osa meie kaugküttest kasutab siiski endiselt põlevkivi. Selle hind on soodne, kuid probleemiks on CO2 emissioon. Kokkuvõttes on kaugküte arvestatav, kuid mitte probleemideta lahendus. Kui me tahaksime seda süsinikuvabaks muuta, siis tuleb leida täiesti uued lahendused.

Lisaks vajab kaugkütte laiendamine väga tugevat planeerimist ning kohustuse panemist kaugkütte ettevõtetele laieneda kõikjale, kus see on vähegi mõistlik. Praegu vastutavad selle eest kohalikud omavalitsused ja valdkond on küllaltki pehmelt reguleeritud. Kaugkütte jõuline laienemine vajaks kogu vastava seadusandluse põhjalikku ülevaatamist. Üks võimalik lahendus on arenduskohustuse järelevalve panemine konkurentsiametile, kes võiks seda kontrollida analoogselt elektrivõrkudega.

Teine alternatiiv süsinikuneutraalseks soojatootmiseks on kütuste asendamine soojuspumbaga. See puudutab eelkõige gaasi kasutavaid majapidamisi, kuid kaugemas tulevikus võib olla ka tavalist küttepuitu. Soojuspumbaga saab küttesüsteemi süsinikuneutraalseks muuta muidugi ainult juhul, kui elekter, mida soojuspump kasutab, on toodetud süsinikuneutraalselt.

Elektrivõrgu probleeme oleme aga näinud nii Saaremaa elektrikatkestuste ajal kui ka võimetuses liita endaga päikeseenergia tootjaid.

Hoopis omaette teema on veel elektri jaotusvõrk, mis peab soojuspumpade kasutamise laienemisel vastu pidama märksa suuremale koormusele. Elektrivõrgu probleeme oleme aga näinud nii Saaremaa elektrikatkestuste ajal kui ka võimetuses liita endaga päikeseenergia tootjaid. Seega ei saa kindel olla, et meie elektri jaotusvõrk massiliseks tarbimise kasvuks ilma tugeva rahasüstita üldse valmis on.

Kolmas võimalus on asendada maagaas vesinikuga. Praeguses gaasivõrgus voolaks siis tulevikus vesinik. Tehniliselt on see lihtne lahendus, ainus probleem on see, et praegu pole vesiniku tööstuslikku tootmist olemas. Tehnoloogia on paberil, kuid masstootmine puudub. Selle väljaarendamiseks läheb aastakümneid, kuid CO2ga kauplemine peaks algama juba viie aasta pärast. Lisaks puudub praegu vähimgi ettekujutus, milliseks kujuneb vesiniku kui kütuse tootmise turuhind.

Lõpetuseks mootorikütusest. Alternatiiviks on siin elektriauto. ELi väga selge poliitika on sisepõlemismootor tulevikus üldse ära keelata. Tehniliselt tundub see lihtne, kuid suureks probleemiks on taas elektri jaotusvõrk. Millist koormust see suudab taluda, kui soojuspumpadele lisaks on vaja elektriga laadida ka autosid? Kui suuri investeeringuid elektrivõrk vajab? Ka siin võib juhtuda sama, mis juhtus elektri hinnaga – prognoositi 50 eurot, aga tulemuseks on 250 eurot.

Juba praegu on tarbija elektrihindade järsu tõusu tõttu väga palju kannatanud. Kaugkütte soojahind on aastaga kahekordistunud, gaasi hind on peaaegu viiekordistunud ja elektri hinnaga on veelgi hullem lugu. Ilma riigi sekkumise ja abita, nagu näiteks elektri universaalteenuse võimaldamine, oleks tarbija täna püsti hädas.

Seega, enne kui kehtestame uued täiendavad CO2 koormised, peab meil olema täpne plaan, kuidas seda ellu rakendada. Millised on alternatiivsed küttelahendused tarbijale, kas elektrijaotusvõrk peab üldse kasvavale koormusele vastu ja mis on puidu kui taastuvkütuse kasutamise tulevik ELis.

Alles siis, kui kõik riskid ja võimalused on läbi analüüsitud ning ka vastavad seadusandlikud muudatused heaks kiidetud, saame astuda CO2 kaubanduse järgmisse etappi. Vastasel korral on tulemuseks meile kõigile vastuvõetamatud energiahinnad, mis muudavad rohepöörde elluviimise väga keeruliseks või isegi võimatuks.