/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
- Ülemaailmne narkokontroll on plaanimajanduse Lääne versioon.
- Praegusel rahvusvahelisel narkokontrolli süsteemil on sattumuslik iseloom.
- Globaalmõranev maailm seisab uue narkopoliitika künnisel.
Postimees taasavaldab kultuuri- ja arvamusportaalis NIHILIST.FM (2014–2017) ilmunud Hardo Pajula ülevaateartikli globaalsest narkomajandusest ja katsetest seda hallata.
Paar aastat enne Teist maailmasõda avaldas saksa filosoof Walter Schubart (1897–1942) raamatu «Europa und die Seele des Ostens» («Euroopa ja Ida hing»). See julgete spekulatiivsete üldistuste poolest kõike muud kui kitsi teos lähtub autori pärsia ja heebrea mõjutustega eooniõpetusest.
Schubarti sõnul on maailma neli põhiajastut omakorda suguluses inimese nelja põhitüübiga, milleks on harmooniline, heroiline, askeetlik ja messiaadne. Euroopa on autori sõnutsi viimase tuhande aasta jooksul näinud harmoonilise inimese põhitüübiga riimuvat gooti ajastut ja selle 16. sajandi paiku välja vahetanud prometheusliku eooni, mille tunnusjooned määras omakorda ära heroiline inimene. 20. sajand olevat aga juba ettevalmistus messiaadse inimese näo järgi voolitud johannistlikku ajastusse.
Rohkem kui tema uljas tulevikuprognoos pakub meile siinkohal huvi Schubarti Lääne viimaste sajandite elutunnetuse kirjeldus. «Ma nimetan teda prometheuslikuks inimeseks selle uhke titaani järgi, kes jumalate vastu mässu tõstis, selle nutika loodusjõudude allutaja järgi, selle vaimuhiiglase järgi, kes maailma oma plaanide kohaselt ümber tahtis vormida,» iseloomustab Schubart (19) meie eooni peategelast. Kui nii, siis toimetasid külma sõja aegses bipolaarses maailmas mõlemal pool raudset eesriiet oma hingelise põhitüübi poolest sarnased inimesed. Ida pool taheti ümber suunata Siberi jõgesid, külvata polaaroludes maisi ja vabastada elanikkond loodusjõudude laastava mõju alt. Lääne pool oli toon võib-olla vahest veidi vaoshoitum, aga suurejoonelistest eksperimentidest polnud puudust sealgi.
/nginx/o/2013/09/04/2034091t1h5d6f.jpg)
Läänemaailma üheks olulisemaks katseks «maailma oma plaanide kohaselt ümber vormida» võib vist pidada USA juhtimisel loodud ülemaailmset narkokontrolli süsteemi. Kirjutise juhtlauses osundatud tsitaadi järgi oli selle asjakorralduse eesmärgiks ei midagi vähemat kui ülemaailmne plaanimajandus. Mis võrreldes punaste Prometheustega harulise ambitsioonikuse osas puudu jäi (reguleerida sooviti siiski vaid üht tegevusvaldkonda), tehti geograafilise auahnuse vallas jälle kuhjaga tagasi. Kui sotsialistlik plaanimajandus vandus reaalsusele alla nüüd juba rohkem kui veerandsada aastat tagasi, siis kapitalistliku uimastimajanduse tsentraalse plaanimise kitsaskohtadest üritavad süsteemi eestkõnelejad veel jagu saada. Aasta-aastalt on aga puritaanidest apologeetide järjest meeleheitlikumad jõupingutused põrganud üha tugevamat vastuseisu nii uimastite tarbija- kui ka tootjariikides.
Käesolev kirjutis vaatabki tänapäevast rahvusvahelist pakkumise piiramise eesmärgist lähtuvat narkokontrolli süsteemi valdavalt majandusteaduslikust vaatevinklist. Selleks antakse kirjatöö esimeses osas kõigepealt põgus ülevaade praeguse režiimi kujunemise tähtsamatest ajaloolistest teetähistest. Seejärel selgitatakse teises osas narkootiliste ainete pakkumise piiramise poliitika sisemisi vastuolusid. Isegi siis, kui kogu maailma hõlmav tsentraalne plaanimajandus oleks võimalik ja soovitav, peaksime leppima tõsiasjaga, et lõpuks istuvad keskametkonnas inimesed, kellel on omad avalikud ja varjatud eesmärgid. Kirjatöö kolmandas osas tulebki jutuks nn pantvangistatud kohtuniku sündroom – s.o riikliku reguleerimise vallas ikka ja jälle korduv olukord, kus ühishuvi edendamiseks loodud ametkond satub just nende survegruppide mõju alla, kelle ohjeldamiseks see asutis kõigepealt üldse loodi.
Neljandas osas formuleeritakse otstarbeka narkokontrolli kolm põhiküsimust. Et vähemasti printsiibi tasandil peaks vastused kõigile kolmele küsimusele olema empiiriliselt põhjendatud, siis antakse viiendas osas põgus ülevaade narkokontrolli soovitavuse hindamiseks vajalike kvantitatiivsete hinnangutega kaasnevatest (tihtipeale ületamatutest) probleemidest. Kahes viimases osas analüüsitakse karmikäelise prohibitsioonipoliitika kõrvalmõjusid tarbija- ja tootjariikide poliitilistele institutsioonidele.
Maailmaajaloo edukaim narkoriik
Praegune ülemaailmse narkokontrolli režiim toetub kolmele sambale: 1961. aasta ühiskonventsioonile, 1971. aasta leppele psühhotroopsetest ainetest ja 1988. aasta konventsioonile narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega ebaseadusliku kaubanduse keelustamisest (McAllister 2012, 11). Nende kolme rahvusvahelise lepingu juured ulatuvad aga üleilmastumise hämaratesse algusaegadesse.
Juba alates Siiditeest oli Hiina Läänemaailmast majanduslikult kõvasti üle olnud. Oktsidendi vägevad himustasid kirevaid kangaid, teed, portselani ja teisi staatuskaupu, nende kaubanduspartnerid jäid aga paraku palju reserveeritumaks. Veel siis, kui Lääne tööstuslik revolutsioon juba täishoo sisse oli saanud, teatas imperaatori erivolinik kõrgilt: «Väljastpoolt Hiinat pärit kaupu saab kasutada üksnes mänguasjadena. Me võime nad vastu võtta, aga sama hästi ka ilma nendeta läbi ajada.» (Kissinger, 48) 19. sajandi esimese poole lõpuks oli esimene lause võib-olla veel poolenisti õige, teine aga juba päris vale. Tubakaga segatud oopium ei olnud, tõsi küll, esmatarbekaup ega tootmisvahend, kuid juba 18. sajandi lõpuks oli selge, et sadadel tuhandetel hiinlastel oli ilma madak’ita – nagu kahe võimsa mõnuaine kombinatsiooni sealmaal nimetati – peaaegu võimatu toime tulla. Igatahes importis Hiina 19. aastasaja alguses Indiast tublisti üle 300 000 tonni oopiumi, mis on vaid veidi vähem kui see kogus, mida Rahvasteliidu hinnangul vajas sajand hiljem kogu ülejäänud maailm legaalseks meditsiiniliseks ja teaduslikuks otstarbeks (McAllister 2002, 11). Briti Indiast Hiinasse eksporditud oopium andis omavahelises kaubavahetuses esmakordselt jämedama otsa eurooplastele, ja kui britid esimeses oopiumisõjas (1839–1842) Qingi impeeriumi kerge vaevaga põlvili surusid, said hiinlased tunda «maailmaajaloo kõige edukama narkoriigi, Briti impeeriumi täit jõudu» (Ferguson, 224).
Rahvusvahelise narkokontrolli süsteemi teke ongi eelkõige tihedalt seotud globaalküla konstaabli vahetumisega. Olles vallutanud 20. sajandi künnisel Hispaanialt Filipiinid, pärisid ameeriklased ühtlasi ka sealse oopiumiprobleemi ning saarestiku piiskopist Charles Henry Brentist sai ülemaailmse prohibitsiooniliikumise eestkõneleja (McAllister 2002, 27). Põhiprobleemiks oli algusest peale see, mida hakata peale Aasia oopiumisõltlaste ja neid varustavate Lääneriikide monopolidega. Siin läksid ametit maha paneva ja uue sandarmi vaated teineteisest tublisti lahku. Britid pooldasid narkokaubanduse rahvusvahelist reguleerimist, kuid ei nõustunud ameeriklaste kõlbelistest kindlustundest lähtuva väga puritaanliku hoiakuga. Enne seda, kui Teine maailmasõda kahe suure jõuvahekorra lõplikult Ühendriikide kasuks muutis, jõuti siiski kahel korral edasise suhtes teedrajava kompromissini. 1912. aasta Haagi konventsioon määras rahvusvahelise narkokontrolli režiimi põhijooned ja 1931. leppega tõmmati seadusliku ja ebaseadusliku narkokaubanduse vahele selge eraldusjoon (Collins, 9).
Vahetegemine rajanes omakorda nn hinnangute süsteemil, mille kohaselt pidid kõik lepinguga liitunud valitsused kõigepealt piiritlema oma meditsiinilisteks ja teaduslikeks vajadusteks nõutud narkootiliste ainete mahud. Säärased hinnangud määrasid omakorda ära üleilmse legaalse narkoturu suuruse, ülejäänu osas rakendati karme kontrollimeetmeid. Süsteemi üldine eetos oli seega kantud ajastule omasest usust plaanimajanduse võimalikkusesse ja soovitavusse. «See (1931. aasta konventsioon – H. P.) reguleerib tervet üht tööstusharu üle kogu maailma, alates punktist, kus toore jõuab tehasesse, punktini, kus valmistoodang jõuab seadusliku tarbijani,» kirjutas 1964. aastal tajutava pidulikkuse ja rahuloluga Rahvasteliidu narkokontrolliteenistuse endine pealik Bertil A. Renborg.
Loomulikult oli ebaseadusliku turu kammitsemine algusest peale väga problemaatiline ja USA kompromissitu positsioon ei teinud siin asja kuidagi lihtsamaks. Seetõttu saigi üleilmne narkokontroll uue hoo sisse pärast 1945. aastat, kui ameeriklaste vaieldamatu ülemvõim nende tegevusvabadust oluliselt suurendas. Sealt alates muutuvad rahvusvahelises narkopoliitikas valdavaks narkootiliste ainete pakkumist piiravad meetmed, ja küsimused, mida teha sõltlastega ning nende vajadusi rahuldava ebaseadusliku turuga, tuuakse ameeriklaste täieliku prohibitsiooni altarile (Collins, 9). 1961. aasta ühiskonventsioon kodifitseerib olemasolevad rahvusvahelised lepped ja kuigi see põlistab ameeriklaste pakkumispoolse poliitika primaarsuse, töötavad jänkid sellele vastu, sest nende arvates on dokument varasematega võrreldes veel liiga leebe (McAllister 2012, 11).
Uus pööre karmistumise suunas leiab aset 1970. aastate alguses. 1971. aastal kuulutab Richard Nixon uimastitele sõja, nii et korraks satub marihuaana isegi kõige ohtlikumate narkootiliste ainete nimistusse («A Brief History of the Drug War»). Rahvusvahelises plaanis hakkab aga üha rohkem narkoprobleemidega kokkupuutuvaid riike ameeriklaste leppimatus poliitikas nägema ainsat selget ja kasutuskõlbulikku mudelit (Collins, 9). Samal aastal, kui Nixon narkootikumidele sõja kuulutab, laiendab rahvusvaheline konventsioon narkokontrolli ka psühhedeelsetele ainetele, kuigi seal on piirangud esialgu nõrgemad kui opiaatide, kokaiini ja kannabise puhul.
1980. aastatel saab narkovastane hüsteeria Ühendriikides veel ühe vindi peale. 1990. aastal ütleb Los Angelese politseiülem senati ees tunnistusi andes, et «isegi juhuslikud narkootikumide tarvitajad tuleks maha lasta» («A Brief History of the Drug War») ja see võrdlemisi kategooriline seisukoht annab hästi edasi kümnendi üldise tonaalsuse. Aasta varem oli narkootikumide kuritarvitamist pidanud riigi «probleemiks number üks» tervelt 64 protsenti küsitletud jänkidest! Sellel emotsionaalsel foonil oli ÜRO Peaassamblee oma 1988. aasta eriistungil ebaseadusliku narkokaubanduse edasise piiramise kõrval soovitanud ka mõnuainete tarvitamise kriminaliseerimist. Kui kümme aastat hiljem tuleb sama üldkogu lagedale donkihhotliku lööklausega «Narkovaba maailm – Me suudame seda!» (Collins, 9), on keelatud ainete pakkumise piiramisest lähtuv puritaanlik poliitika tegelikult juba ummikusse jooksmas.
Sedamööda, kuidas 1998. aasta peaassambleel seatud eesmärgi saavutamatus üha selgemaks on saanud, on asjaomastes ringkondades hakatud järjest rohkem rääkima ja kirjutama pakkumiskeskse strateegia põhimõttelistest paradoksidest. Järgmine osa keskendubki nendele vasturääkivustele.
Pakkumise paradoks
1980. aastatel Ühendriikides alanud ja hiljem teistele riikidele ettekirjutatud poliitika on keskendunud esmajoones uimastite kättesaadavuse piiramisele. Kõnealune strateegia on lähtunud oletusest, et mõnuainete pakkumise oluline vähendamine tõstab viimaste hindu ja vähendab seeläbi nende tarbimist. Olemasolev statistika demonstreerib kujukalt selle lähtekoha paikapidamatust.
/nginx/o/2023/01/18/15087035t1h6525.jpg)
Kuigi viimasel kümnendil on kahe põhilise uimasti hinnad USA tänavatel mõnevõrra stabiliseerunud, maksis gramm puhast heroiini 2012. aastal 85 protsenti ja kokaiin 75 protsenti vähem kui kolm aastakümmet tagasi. Et mõlemat joonisel kujutatud hinda on mõõdetud nominaalsetes dollarites, siis on mõlema uimasti reaalne väärtus kukkunud veel rohkem; seda kõike vaatamata vahepealsetele drakoonilistele jõupingutustele. «Nulltolerantsist lähtuv narko- ja kuritegevuspoliitika, millele kogu maailmas alates 1980. aastate lõpust järjest rohkem rõhku on pandud, on tihti osutunud problemaatiliseks,» kirjutab Brookings Institutioni teadur Vanda Felbab-Brown (46), «taoliste meetmetega on üsna harva suudetud kuritegevuse taset vähendada, küll on nendega aga kaasnenud inimõiguste rikkumised ja politsei vägivald.»
Selline järeldus ei ole isegi algeliste mikroökonoomiliste teadmiste juures paraku põrmugi üllatav. Uimastite kättesaadavust piirav narkopoliitika üritab tavapärase turu mudeli kontekstis nihutada pakkumise graafikut vasakule üles (vt joonis 2). Kui see peaks õnnestuma, valitseb endise turu tasakaalu E1 asemel nüüd kõrgema hinna ja madalama vahetatud kogusega tasakaal E2 (Q2 < Q1 ja P2 > P1). Et narkootiliste ainete toorme kasvatamine, töötlemine ja transport ei nõua aga suuri kapitalimahutusi ega keerulist tehnoloogiat, siis on uus tasakaal punktis E2 olemuslikult ebapüsiv – eduka pakkumise piiramise tagajärjel järsult kasvanud hind tõmbab vääramatu jõuga ligi uusi üritajaid ja nii töötab see poliitika pikas perspektiivis pea alati iseendale vastu. Felbab-Browni (43) sõnul on enamikel juhtudel pärast edukat saagihävitust või turustuskanalite läbilõikamist endise pakkumistaseme taastumine võtnud aega kõige rohkem kaks aastat. Nii ollakse pärast suurt paugutamist ja arreteerimisi jälle punktis E1 tagasi.
/nginx/o/2023/01/18/15087036t1h40e3.jpg)
Kiirus, millega pakkumine S2-st jälle S1-ni tagasi liigub, sõltub sellest, kui palju hind vahepeal tõuseb. Hinnatõusu ulatus omakorda nõudluse iseloomust. Kui joonisel 1 kujutaks nõudlust joone D1 asemel joon D2, avaldaks samasugune pakkumist piirav poliitika hinnale märksa tagasihoidlikumat, kaubeldavale kogusele aga seevastu oluliselt suuremat mõju. Pakkumispoolse poliitika mõju sõltub seega suuresti sellest, kas nõudlust uimastite järele esitab paremini graafik D1 või D2. Kõnealused kaks joont erinevad teineteisest oma tõusunurga absoluutväärtuse poolest, D1 puhul on see oluliselt suurem. Nõudluse graafiku tõusu absoluutväärtusel on aga majanduslik tähendus – see näitab meile nõudluse elastsust hinna suhtes. Majandusteadlaste kõnepruugis on graafikuga D2 kujutatud nõudlus punktis E1 oluliselt elastsem kui graafikuga D1 kujutatud nõudlus samas punktis. Nõudluse elastsus väljendab aga omakorda tüüpilise tarbija tundlikkust hinnamuutuste suhtes. Kui joonisel 1 kujutab tarbijate põhimassi käitumist joon D2, põhjustab väikegi hinnamuutus suure muutuse nõudluse mahus. Kui keskmist tarbijat iseloomustab aga joon D1, nõuab tühinegi muutus nõudluse mahus päris suurt hinnatõusu. Esimesel juhul nimetavad majandusteadlased nõudlust elastseks (tundlikuks), teisel juhul aga ebaelastseks.
Kõik, mida me uimastisõltlastest teame, viitab sellele, et nõudlus mõnuainete järele on tõenäoliselt väga ebaelastne (st joonisel 1 kujutab seda pigem joon D1). Heroiinisõltlase jaoks ei ole heroiinile head asenduskaupa, mis tähendab seda, et süstiv narkomaan on iga järgmise annuse eest kõikide muude hüviste arvelt kokku hoidma. Sama kehtib suuremal või vähemal määral ka teiste uimastite kohta. Kvantitatiivselt mõõdetakse nõudluse tundlikkust hinna suhtes elastsusindeksiga ε, mis on defineeritud kui nõudluse mahu protsentuaalse muutuse ja hinna protsentuaalse muutuse suhe:
/nginx/o/2023/01/18/15087039t1h48e8.jpg)
Et üldjuhul on nõudluse mahu ja hinna muutused vastandmärgilised, siis, nii et kui elastsusindeksit tahetakse väljendada positiivse arvuga – nagu seda tavaliselt tehakse –, siis tuleb parempoolse avaldise ette panna miinusmärk. Mida suurem on ε, seda suurem on hinna muutusest tingitud nõudluse muutus. Kui ε > 1, siis nimetatakse nõudlust kokkuleppeliselt elastseks, kui aga ε < 1, on nõudlus ebaelastne.
Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt võiks arvata, et enamike narkootiliste ainete puhul on nõudlus võrdlemisi ebaelastne. Empiirilised uuringud muudab siinkohal lisaks andmete kättesaadavusele keeruliseks ka asjaolu, et uimasite puhul eristatakse üksteisest tegelikult kolme erinevat nõudluse kontsepti (Saffer ja Chaloupka, 3). Nn osalemisnõudluse mõiste võtab arvesse tõsiasja, et paljud inimesed mõnuaineid üldse ei kasuta. Kui uimastite hind langeb aga piisavalt madalale, siis võivad mõned seni narkootilisi aineid mittetarbinud inimesed hakata neid siiski kasutama. Osalemiselastsus mõõdab seega hinnamuutustest tingitud narkootiliste ainete tarvitajate arvu muutust. Konstantse osalemismääraga elastsus mõõdab uimasteid juba tarvitavate inimeste nõudluse tundlikkust hinnamuutuste suhtes. Kolmas – ka kasutamiselastsuseks nimetatud – elastsusindeks on kahe esimese summa. Kuigi ökonomeetrilistes uurimistöödes on ökonomistid tulnud tihti lagedale elastsusindeksite hinnangute üllatavalt kõrgete väärtusega, ei ole need kindlasti ümber lükanud tavaarusaamast lähtuvat hüpoteesi, mille järgi on nõudlus narkootiliste ainete järgi üldjuhul ikkagi ebaelastne. Kui see on nii, siis ei saavuta pakkumiskeskne narkopoliitika joonisel 2 esitatud arutluskäigu tõttu üldjuhul oma peaeesmärki, milleks on uimastite tarbimise vähendamine.
Kuigi joonisel 2 liigutakse tasakaalupunktist E1 pärast üürikest kõrvalepõiget punkti E2 pikas perspektiivis tagasi punkti E1, võivad «uus» ja «vana» E1 teineteisest ometigi olulisel määral erineda. Tasakaaluline hind ja läbimüük on mõlemas punktis küll täpselt ühesugused, ent muude oluliste parameetrite osas võib pilt olla vägagi erinev. Et vana ja uue tasakaalu vahele jäävad reaalses elus vahistamis- ja konfiskeerimislained ning tõenäoliselt ka omajagu hukkunuid, siis võib arvata, et uues E1-s pakuvad sama koguse (Q1) uimasteid varasemast kõvasti brutaalsemad tegelased. «See muster võib selgitada narkosõdade vägivallataseme eskaleerumist viimase viiekümne aasta vältel,» kirjutab John Collins (10). Prohibitsioonipoliitika mõju kuritegevuse ulatusele ja intensiivsusele käsitletakse lähemalt käesoleva kirjutise kahes viimases osas.
Pantvangis kohtunik
Isegi siis kui prohibitsioonipoliitikal oleks märkimisväärne otsene ja kaudne ühiskondlik kulu – nagu sel kahtlemata on –, ei tähendaks see veel, nagu oleksid uimastite kättesaadavuse vähendamiseks tehtud jõupingutused ebamõistlikud või kahjulikud. Ei ole mingit kahtlust, et mõnuained on hävitanud tohutult inimelusid ja nii tuleks prohibitsiooni vaieldamatut kulu kõrvutada selle sama ilmse tuluga. Lõppkokkuvõttes on kõnealuse poliitika soovitavus või ebasoovitavus empiiriline küsimus ja kuigi kvantitatiivsed hinnangud sõltuvad siin paratamatult uurija normatiivseid hoiakuid peegeldavatest alusoletustest, peaksid põhimõttelise tähendusega narkopoliitilised valikud lähtuma võimalikult erapooletust tulu-kulu analüüsist.
Kuigi prohibitsioonipoliitika tulu ja kulu küsimustega tegeletakse lähemalt selle kirjatüki viiendas osas, võib siinkohal siiski etteruttavalt ütelda, et uimastite peamistel turgudel – milleks on loomulikult Lääne jõukamad tööstusriigid – võib mõnuainete pakkumist piiravate meetmete tulu selle kulust kõrgem olla. Nii väidab RAND Corporation’i narkopoliitika uuringute keskuse kaasdirektor Jonathan P. Caulkins (25): «Peamine järeldus eeltoodud analüüsist on see, et USAs võib uimastite keelustamisest sõltuvuse vähendamise kaudu saadud tulu prohibitsiooni põhjustatud kulust vabalt kõrgem olla, seda isegi siis, kui viimase hulka arvata lisaks rahalistele väljaminekutele ka vangistamistega kaasnenud vabadusekaotus.» Kui see aga ka nii oleks – väidab Caulkins kohe lõik hiljem –, ei tähendaks see veel, et praegune nulltolerantsi printsiibist lähtuv üleilmne narkokontrolli režiim oleks otstarbekas või õiglane. Asi on nimelt selles, et praeguse rahvusvahelise reeglistiku korral langeb prohibitsiooniga seotud kulu ebavõrdselt mõnuainete lähteriikide õlgadele.
Vaatame selle väite põhjendamiseks kõigepealt ülemaailmset morfiini, fentanüüli ja teiste opioidsete valuvaigistite tarbimist puudutavat statistikat (vt joonised 3.1 ja 3.2). Rahvusvahelise Narkokontrolli Komitee (INCB) andmetel tarbiti 2009. aastal üle 90 protsendi maailmas toodetud opioididest arenenud tööstusriikides: Ameerika Ühendriikides, Euroopas, Kanadas, Jaapanis, Austraalias ning Uus-Meremaal. Et samal ajal tunnistas aga ligi kolmveerand maakera vaesemast publikust opiaatide tarbimist, siis annavad INCB andmed tunnistust valuvaigistite äärmiselt piiratud kättesaadavusest väga suure osa maailma elanike jaoks. Nii tunnistab maailma narkokontrolli vahikoer ise, et «üle 80 protsendi maailma rahvastiku jaoks on valuvaigisteid ebapiisavalt või üldse mitte» (International Narcotics Control Board, 2).
Kui rahvusvahelise narkokontrolli süsteemi üheks peamiseks eesmärgiks on meditsiiniliseks ja teaduslikuks otstarbeks vajalike narkootiliste ainete piisava pakkumise tagamine, siis tunnistavad selle asjakorralduse järelevaatajad seega ise oma ebaõnnestumist. Et ambitsiooniks on olnud aga kogu maailma hõlmav plaanimajandus, siis pole säärases tulemuses midagi liiga iseäralikku.
/nginx/o/2023/01/18/15087037t1h41d0.jpg)
/nginx/o/2023/01/18/15087038t1h903a.jpg)
Üleilmse narkoturu peenhäälestamine kõigi meie maailma iseloomustavate määratute sissetuleku- ja kultuuriliste erinevuste juures oleks kaelamurdev ülesanne isegi täiesti erapooletule rahvusvahelisele ametkonnale. 1968. aastal asutatud INCB-d on aga esimestest päevadest peale iseloomustanud selle tegevuse äärmine politiseeritus ja sellest tingitud range salastatus. Columbia Ülikooli teaduri Joanne Csete sõnul (67) on INCB endiselt «kõikidest ÜRO egiidi all töötavatest organisatsioonidest kõige suletum ja konspiratiivsem». INCB ei avalda oma koosolekute protokolle ja selle tegevusest puudub ülevaade mitte üksnes valitsusvälistel organisatsioonidel, vaid suures osas ka liikmesriikidel endil.
John Collins väidab (12), et üsna varsti pärast oma ellukutsumist langes INCB «pantvangistatud kohtuniku»1 sündroomi ohvriks. Tema sõnul haarasid INCB-s ohjad prohibitsiooni ideoloogia eestkõnelejad, kes on viimasel neljakümnel aastal kasutanud tehnokraatliku ametkonna rahvusvahelist legitiimsust oma absolutistlike nulltolerantsi eetosest kantud eesmärkide saavutamiseks. Kuigi praegune narkokontrollisüsteem rajaneb mitmepoolsetel lepingutel, peegeldavad selle üldine arhitektuur ja toimimispõhimõtted USA valitsuse arusaama, mille kohaselt on narkootiliste ainete meelelahutuslik kasutamine moraalselt hukkamõistetav (Bewley-Taylor, 50). Seetõttu jäi valuvaigistite üldise kättesaadavuse tagamise esialgne eesmärk ka peagi tahaplaanile ning selle asemele tuli kõlbeliselt motiveeritud tuhin opiaatide tarvitamisele kogu maailmas võimalikult kiiresti lõpp peale teha.
Et vaesem rahvas oli iseäranis Aasias läbi aegade kasutanud opiaate kvaasi-meditsiiniliseks otstarbeks, siis võttis ameeriklaste keelustamispalavik nendelt inimestelt traditsioonilised leevendusvahendid, ilma et suurejooneline üleilmne plaanikomitee neile midagi asemele oleks pakkunud. Pakkumiskeskse narkokontrolli strateegia põhilised lähtekohad väljendasid seega süsteemi kujundamisel esimest viiulit mänginud Lääneriikide (eelkõige Ameerika Ühendriikide) ainelisi huvisid ja kultuurilisi eelarvamusi. Alkoholi ekspordile üldjuhul kitsendusi ei seatud, ent endises koloniaalmaailmas kasutatud mõnuained pandi range keelu alla. Ravifirmadele meeldis uute rahvusvaheliste reeglitega kaasnenud piiratud konkurents, samal ajal kui teadus- ja meditsiiniringkondades valitses kindel usk Lääne teaduse abil välja töötatud substantside ülimuslikkusesse. Pakkumispoolse poliitika tehnoloogiliseks südamikuks olidki müütilise «hõbekuuli» otsingud. See Oktsidendi teaduse ja tehnika sünnitatud kõlbeline ollus pidi leevendama valu sõltuvust tekitamata (McAllister 2002, 248). Ameeriklased plaanisidki esmalt taimse päritoluga opioidide tootmist lubada vaid seni, kuni taoline aine kord uurimislaborist ravimitehaste konveierliinidele jõuab. Narkootiliste ainete pakkumise piiramine oli seetõttu vaid vahe-eesmärgiks suuremas ajastule omasest teaduslikust optimismist kantud ürituses. Ligi pool sajandit pärast INCB asutamist on aga analgeetiline «hõbekuul» endiselt leidmata, ent looduslike opioidide vastane ristikäik on jätnud miljonid maailma vaesed valule pureda.
Valuvaigistite piiratud kättesaadavus on aga vaid üks osa rängast hinnast, mille USA leppimatu narkopoliitika uimastite lähteriikidele peale surub. Teiseks nulltolerantsi varjupooleks on jõhkrad inimõiguste rikkumised, millele INCB on valmis kahetsusväärselt tihti läbi sõrmede vaatama. 2003. aastal maksis Tai valitsuse läbi viidud ulatuslik mõnuainete vastane kampaania rohkem kui 2500 inimese elu. Mõned kuud hiljem riiki külastanud INCB delegatsioon kiitis Bangkoki amfetamiini tarbimise vähendamise eest, ilma selle saavutuse koletislikku hinda jutuks võtmata (Csete, 66). Käesoleva kirjutise järgmised osad keskenduvadki prohibitsioonipoliitika tulu-kulu analüüsile. Kõigepealt lähenetakse sellele probleemile üksnes sihtriikide kontekstis, viimases osas laiendatakse vaatepiiri aga ka mõnuainete lähteriikideni.
Narkokontrolli kolm küsimust
Kui möödunud aastakümned meile narkopoliitika vallas midagi õpetanud on, siis seda, et ebaseaduslike mõnuainete turgude täielik väljajuurimine on täiesti utoopiline ülesanne. Küll võivad aga uimastite kättesaadavuse piiramiseks ettevõetud meetmed vähendada oluliselt sõltuvushaiguste levikut. Aruka narkokontrolli esimeseks sammuks peaks olema praeguse prohibitsioonipoliitika kulu ja kasu kategoriseerimine ja mõõtmine. Kulude poole peal on kõige silmatorkavamad muidugi tarbimiskeelu jõustamisega seotud otsesed rahalised väljaminekud. Ülejäänud kaks kuluklassi on juba varjatumad (Caulkins, 17). Kuigi keeluseadus vähendab uimastite tarbimise mahtu, kipub see üldjuhul suurendama ühe pruugitud ühiku tekitatud kahju. Ei ole kahtlust, et narkourgastes süstitud heroiin hävitab kaugelt rohkem inimelusid kui meditsiinitöötajate pilgu all sõltlaste taastusravi raames tarvitatud uimasti. Kolmas kulukategooria on veelgi abstraktsem. Majandusteooria rajaneb oletusel, et tarbijad maksimeerivad oma heaolu. Seetõttu vähendab mingi hüvise tarbimiskeeld alati kellegi hüvangut. Kuigi sellele tarbimistusa külge on raske kinnitada konkreetset hinnalipikut, ei tähenda selle olemuslik subjektiivsus veel tema ebaolulisust.
Prohibitsioonist saadav kasu seisneb narkootiliste ainete tarbimisest tekkivate välis- ja sisemõjude vähendamises. Tarbimise välis- ja sisemõjude2 illustreerimise kõige klassikalisemaks näiteks on suitsetamine.Suitsetajale pakub järjekordne mahv tubakat ilmselget rahuldust, tema vahetus naabruses paiknevale mittesuitsetajale on suitsulõhn aga sama ilmne tülin. Välismõju tekibki olukorras, kus ühe inimese heaolu parandav tegevus avaldab teiste omale vastupidist mõju. Kuivõrd narkootiliste ainete (k.a alkoholi) pruukimisega kaasnevad kolmandaid osapooli kaasavad õnnetusjuhtumid, vägivaldsed intsidendid ja oma vanemlike kohustuste hooletussejätmine, siis on negatiivseid välismõjusid piirata püüdvale mõistlikule narkokontrollile siinkohal väga raske midagi ette heita.
/nginx/o/2023/01/18/15087041t1hbb5f.jpg)
Tarbimise sisemõjudega on asi seevastu palju keerulisem. Sõltuvust tekitavate ainete tarbimise iseärasuseks on see, et hetkelist heaolu suurendava tegevuse eest tuleb tulevikus sageli maksta ränka hinda. Sajaprotsendiselt ratsionaalsete ja taoliste ainete toimest hästi informeeritud olendite puhul poleks mingit põhjust sisemõjudest rääkida. Realistlikuma inimesekäsitluse korral tekib paratamatult üles printsipiaalne küsimus paternalistliku sekkumise soovitavusest. 1859. aastal kirjutas John Stuart Mill (183) oma tähtteoses «Vabadusest» («On Liberty»), et kuni üksikisiku teod «ei riiva ühegi teise inimese huve peale tema enda», ei pea indiviid «ühiskonnale oma tegudest aru andma». Kuigi järgneva pooleteise sajandi jooksul on Läänemaailmas Milli-aegse kodanliku riigi varemetele kerkinud tohutud bürokraatlikud monstrumid, pole sotsiaaldemokraatlik poliitiline klass Milli paternalismivastasest maksiimist ka kunagi otsesõnu päris lahti öelnud. Ometi jättis ka Mill kantseldamiskalduvustega riigiisade jaoks ukse irvakile, sest paar lehekülge hiljem (187) ütleb ta: «Kui ametivõimu esindaja või keegi teine näeks kedagi astumas sillale, mille ohtlikkus on teada, ning kui tal ei oleks aega teda hoiatada, siis võiks temast kinni haarata ning ta ümber pöörata, ilma seejuures tema vabadust piiramata; sest vabadus tähendab teha seda, mida inimene tahab, ning jõkke kukkuda ta ilmselt ei taha (minu kursiiv – H. P.).»
Kuivõrd psühhotroopsed ained mõjutavad aga definitsiooni järgi inimese taju, mõtlemist ja emotsioone, siis möönaks isegi Mill siin tõenäoliselt mõningatel juhtudel paternalistliku vahelesegamise vajalikkust. Vabakaubanduse printsiipide rakendamise vastu selles valdkonnas kõneleb ka tõsiasi, et nagu näitab alkoholiturg, tarbivad suurema osa vägijookidest ära sõltuvusprobleemidega inimesed. Seetõttu oleks legaliseeritud narkotööstusel selge motiiv luua endale sunniturg. «Kui me anname kannabise või kokaiini tööstusele vabad käed, peame olema valmis, et selle pakendamis-, hinnastamis- ja turundusspetsialistid üritavad tekitada võimalikult palju sõltlasi. Kui te mõtlete sellele, et müügidirektoritele makstakse kõrgeid palku ja telejaamadele tohutuid reklaamitasusid just meie tarbimisotsuste suunamise eest, siis peaksid järeldused teis kõhedust tekitama.» (Kleiman et al, 2001, ptk 1, alaptk 13)
/nginx/o/2023/01/18/15087040t1h829d.jpg)
Kus me ka parajasti vaba individualismi ja riikliku ettehoolduse filosoofilisel teljel ei paikneks, igal juhul on narkootiliste ainete tarbimise vähendamiseks mõeldud abinõude vastu printsiibi tasandil raske vaielda. Prohibitsiooni pooldajate ja vastaste vahelised erimeelsused puudutavadki seetõttu peamiselt erinevate meetmetega seotud kulu ja tulu. Kui ühiskonna eesmärgiks on sõltuvushaiguste ärahoidmine, siis tuleks erinevaid narkokontrolli võtteid hinnata vähemalt kolmes kohas: 1) kuidas mõjutavad kaalutavad meetmed uimastite hinda; 2) kuidas mõjutab hind uimastite tarbimist; 3) kuidas mõjutab uimastite tarbimine sõltuvushaiguste levikut.
Empiirika hiilgus ja viletsus
Prohibitsioonipoliitika pooldajad juhivad tähelepanu vaieldamatule tõsiasjale, et kõikide keelustatud mõnuainete hinnad kasvavad eksponentsiaalselt vastavalt sellele, kuidas need lõpptarbija poole liiguvad ning väidavad siis, et vaadeldav hinnatõus on peaaegu täielikult tingitud tarbimiskeelust. Jonathan Caulkins on selle väite kinnituseks võrrelnud kokaiini ja kofeiini hindu kummagi tarneahela erinevates punktides. Kuigi mõlemad on psühhotroopsed ained, on esimese tarbimine ebaseaduslik, teise oma aga mitte. Caulkinsi sõnul saab Colombia farmer ühe grammi puhta kokaiini eest 2,44 dollarit, Ühendriikides küsivad narkodiilerid lõpptarbijalt sama koguse eest aga juba 175 dollarit, seega kasvab kokaiini hind tarneahelas üle 100 dollari grammi kohta. Et kohviubade puhul kasvab hind vähem kui 10 senti grammi kohta, ületab kokaiini hinnalisand kohvi oma seega tuhandekordselt. Isegi siis, kui kokaiini hinnalisand oleks üksnes kümme korda kõrgem – väidab Caulkins (18) –, maksaks see lõpptarbijale vähem kui 5 protsenti oma praegusest hinnast.
Prohibitsiooniskeptikute arvates mõjutavad aga tarneahela alg- ja lõpp-punktide hinnavahet peale keeluseaduse veel mitmed teised asjaolud. Sarnaselt legaalsete kaupadega tuleb ka keelatud aineid ladustada, transportida, pakendada jne, nii et vähemalt osaliselt mõjutavad nende hinnalisandit ka tavapärased tegurid. Teisisõnu, kui kokaiini jaehinda võrrelda kohviubade omaga, võib esimese hinnalisand olla tõesti rohkem kui sada korda kõrgem. Kui võrdlusbaasiks võtta aga Starbucks’is serveeritud espressotassis sisalduv kofeiin, pole vahe enam kaugeltki nii muljetavaldav. Et legaliseeritud turul peaksid uimastite tootjad kandma aga veel ka maksu- ja reeglikoormat, millest nad praegu muidugi kõrvale hiilivad, siis on Caulkinsi prognoositud 20-kordne hinnalangus skeptikute arvates kaugelt üle pakutud. Nii väidab Jeffrey Miron (4), et legaliseeritud turul oleks kokaiin praegusest üksnes neli korda odavam.
Narkokontrolli järgmine sõlmküsimus – hinna mõju uimastite tarbimisele – viib meid tagasi teises alapeatükis juba põgusalt käsitletud nõudluse elastsuse mõiste juurde. 2014. aastal avaldas Sacramento ülikooli majandusteadlane Craig A. Gallet artikli, mis põhines 42 varasemal narkootiliste ainete hinnaelastsust käsitlenud uurimusel. Galleti meta-regressioonimudel3 hõlmas ühtekokku 462 marihuaana, kokaiini ja heroiini elastsusindeksi hinnangut. Kõigi 462 hinnatud elastsusindeksi keskmine (mediaan) oli 0,334 (Gallet, 56). Üksikute uuringute lõikes oli aga päris suuri erinevusi. Nii said 2004. aastal Suurbritannia andmetega töötanud ökonomistid kokaiini hinnaelastsusindeksi hinnanguks koguni 2,44. Aasta varem ilmunud artiklis olid aga Ühendriikides marihuaana ja kokaiini nõudluse andmeid kasutanud teadurid arvutanud ühtekokku 28 erinevat elastsusindeksi hinnangut, mille keskmiseks väärtuseks (mediaan) kujunes vaid 0,1 (Gallet, 57). Esimese uuringu järgi suurendab seega uimasti 10-protsendiline hinnalangus selle nõudluse mahtu peaaegu 25 protsenti, teisel juhul kasvab nõudluse maht vaid protsendi! Uuringud, mille kohaselt nõudlus narkootiliste ainete järele on elastne (st elastsusindeksi hinnangu väärtus oli ühest kõrgem) oli vaadeldud 42-st siiski vaid 7.
Gallet hindas oma meta-regressioonimudelis kolme vaatlusaluse uimasti – marihuaana, kokaiini ja heroiini – elastsust ka eraldi ning sai tulemuseks, et marihuaana puhul oli nõudlus hinna suhtes oluliselt vähem tundlikum kui kahe ülejäänud mõnuaine puhul. Nii jäid marihuaana elastsusindeksi hinnangu väärtused Galleti erinevatelt spetsifitseeritud mudelites vahemikku [0,15; 0,31], kokaiini ja heroiini puhul olid analoogilised vahemikud vastavalt [0,53; 0,57] ja [0,47; 0,54] (Gallet, 65).
Senised tulemused annavad meile aimu erimeelsuste ulatusest. Kui me eeldame koos Caulkinsiga, et kokaiinituru legaliseerimise korral kukuks selle mõnuaine hind 20 korda (95 protsenti) ja anname elastsusindeksile selle suurima leitud väärtuse (2,44), tooks kokaiini tarbimiskeelu tühistamine kaasa selle tarbimise mahu 230-protsendilise (s.o enam kui kolmekordse) kasvu. Kui me oletame aga ühes Mironiga, et hind langeb üksnes neli korda (75 protsenti) ja kasutame Galleti väikseimat kokaiini elastsusindeksit (0,53), kasvab selle uimasti nõudluse maht vaid vaevalt 40 protsenti. Eelöeldu taustal ei ole eriti üllatav, et arvukad kvantitatiivsed uuringud annavad peaaegu võrdselt argumente nii prohibitsiooni vastastele kui pooldajatele ning erimeelsused saavad alguse alusoletustest, mille määrab väga sageli ära erinevate ökonomistide aprioorne hoiak uuritavasse probleemi.
Prohibitsioonipoliitika rahalise tulu väljaarvutamine nõuab aga üha heroilisemaid oletusi. Tabelis 1 on esitatud Jonathan Caulkinsi arutluskäik (Caulkins, 23). Tema hinnangul on Ühendriikides praegu 2,2 miljonit marihuaana- ning 2,25 tugevamate uimasite (kokaiini, heroiini ja metaamfetamiini) sõltlast. Edasi eeldab Caulkins eeltoodud kvantitatiivsete hinnangute valgusel, et legaliseerimine suurendaks kummagi klassi sõltlaste arvu vastavalt 100 ja 200 protsenti. Selle muutuse rahalise kulu hindamiseks kasutatakse «kvaliteediga kohandatud eluaasta» (QALY5) mõistet. QALY on haiguskoormuse mõõdik, mis hindab inimese tervislikku seisundit skaalal nullist üheni. Kui väga hea tervisega inimene elab ühe aasta, annab see QALY väärtuseks ühe, pisut halvema tervisega inimese puhul on QALY näiteks 0,9. Et QALY hinnangud kätkevad endas seega täiesti subjektiivseid tegureid, on selle arvulise väärtuse kindlaksmääramine veel keerulisem kui eelpool käsitletud kvantitatiivsed probleemid seda olidki. Caulkins oletab aga edasiliikumise võimaldamiseks, et marihuaana puhul kaotab iga sõltlane 0,1 QALY ja tugevamate uimastite puhul 0,2 QALY aastas. Lõpuks määrab Caulkins ühe QALY väärtuseks 100 000 dollarit. Pärast kõiki neid oletusi on prohibitsioonipoliitika tulu väljaarvutamine juba tõesti üksnes nelja aritmeetilise põhitehte küsimus.
Tabel 1: Jonathan Caulkinsi Ühendriikide prohibitsioonipoliitika tulu arvutuskäik
Kõigi Caulkinsi eelnimetatud oletuste korral ületab prohibitsioonipoliitika 112 miljardi dollariline tulu kaugelt selle kulu, mis tema hinnangul ulatub umbes 50 miljardi dollarini aastas. Paljudele puudustele vaatamata annab Caulkinsi meile siiski lihtsa raamistiku, kus me võime hõlpsalt rakendada ka teistsuguseid oletusi. Selleks, et õigustada tugevate uimastite sõltlaste arvu kolmekordset suurenemise eeldust, on Caulkins oletanud mitte üksnes seda, et legaliseerimisega kaasneb umbes 20-kordne hinnalangus, vaid ka seda, et nõudlus narkootiliste ainete järele on üsna elastne. Meenutagem, et Galleti ülevaates olid säärast oletust kinnitavad uuringud aga selges vähemuses. Kui me võtame aluseks Mironi ja Galleti eeldused (hind väheneb neli korda ning nõudluse elastsus on 0,6), toob kangete uimastite turu legaliseerimine endaga kaasa vaid 45-protsendilise tarbimise mahu kasvu. Eeldame nüüd konservatiivselt, et kokaiini, heroiini ja metaamfetamiini sõltlaste arv kasvab seejuures 50 protsenti ja et marihuaana sõltlaste arv suureneb nagu Caulkinsilgi sellest poole vähem. Igaüks võib kergesti veenduda, et kui me teeme kolmandas tulbas vastavavad asendused, väheneb prohibitsioonipoliitika tulu muude oletuste samaks jäädes ühe ropsuga 28 miljardi dollarini, mis jääb selle poliitikaga kaasnevale kulule juba selgelt alla. Siinkohal on aga oluline veel mainida, et Caulkinsi 50 miljardit kätkeb endas vaid tarbimiskeelu jõustamisest tulenevad otseseid rahalisi väljaminekuid.
Asjaolu, et isegi omavahel põhimõttelises mõtteraamistikus kokku leppinud inimeste prohibitsioonipoliitika tulu hinnangud võivad üksteisest erineda neli ja rohkem korda, ütleb meile sisuliselt paraku seda, et kuigi keeluseaduse otstarbekuse küsimus võib meile tunduda empiirilise probleemina, ei ole siin kunagi võimalik jõuda objektiivse teadusliku «tõeni» ning lahendus jääb alati sõltuma otsustajate ideoloogilistest ja filosoofilistest tõekspidamistest. Järgmine alapeatükk vaatlebki keeluseaduse mõju ühiskondlikele institutsioonidele, kus arvuliste hinnangute väljarehkendamine on ka juba põhimõtteliselt võimatu.
Erodeerunud pärandipinnas
1969. aasta 6. detsembril piiras Los Angelese politsei ümber peamiselt Ühendriikide mustanahalisi ühendava äärmusvasakpoolse rühmituse Mustad Pantrid peakorteri. Varahommikul alanud politsei eriüksuse äkkrünnak kukkus läbi ja järgneva kolme tunni jooksul vahetasid pantrid politseiga tihedasti asustatud linnaosas üle viie tuhande lasu. Pärast pikaleveninud patiseisu helistas operatsiooni juhtinud politseiohvitser Daryl Gates6 naabruses asuvasse mereväebaasi ja palus granaadiheitjat. Talle vastati, et selleks on vaja vähemalt kaitseministeeriumi, aga võimalik, et koguni presidendi luba. Pärast linnapea kõnet Washingtoni andis Pentagon basuukile rohelise tule ning mõni tund hiljem heiskasid pantrid hoonele valge lipu. Ime läbi ei saanud pikas vastasseisus surma ükski mässuline ega korrakaitsja.
/nginx/o/2016/02/11/5035203t1h648d.jpg)
«See episood ei ole tähelepanuväärne mitte seepärast, et Gates relva kasutamiseks luba taotles või isegi sellepärast, et Pentagon talle selle andis,» kirjutab Radley Balko oma 2013. aastal ilmunud raamatus «The Rise of the Warrior Cop» («Sõdalasvõmmi tõus») (78), «Asjaolusid arvestades ei olnudki see võib-olla üldse liialdatud soov. See lugu on märkimisväärne kõigi granaadiheitja hankimiseks vajalike protseduuride, ettevaatusabinõude ja kahtluste pärast. Paarkümmend aastat hiljem annab Pentagon üle kogu maa politseijaoskondadele igapäevaseks kasutamiseks miljoneid ühikuid sõjarelvastust, mille hulka kuulub ka ohtralt granaadiheitjaid.»
2012. aasta aprilli varahommikul kõlas koputus Johnsoni maakonnas (Kansas) elava Bob Harte’i uksele. Unesegane peremees leidis lävelt täisrelvastuses SWAT-tiimi, kes ta pikemata põrandale surus ning üle kahe tunni tema eramus uimasteid otsis. Orderi esitasid eriüksuslased alles pärast tulemusteta lõppenud läbiotsimist. Harte’idel kulus üks aasta ja 25 000 dollarit enne, kui nad suutsid välja selgitada neile täiesti mõistetamatuks jäänud reidi põhjused.
Pea aasta varem oli politseipatrull näinud Harte’i poja saatel väikese kotikesega hüdropoonika (vesiaianduse) poest väljumas. Mingil põhjusel hakkas korravalvur Harte’i kahtlustama koduse marihuaanakasvatuse omamises ja kui mõni aeg hiljem leidsid narkopolitseinikud tema prügikastist märjad teelehed, saadi kohtunikult ka order ja maakonna politseid eriüksus leidis endale paariks tunniks pisut sihipärast tegevust. «USA õigussüsteemi ei kavandatud selliseks,» sõnas Bob Harte’i abikaasa, «sul ei peaks kuluma 25 000 dollarit, ega isegi 5000 dollarit selleks, et välja selgitada, miks relvis inimesed nagu mõnes politseiriigis su majja tungivad.» (Yeager)
Kahte kirjeldatud episoodi lahutab teineteisest pisut vähem kui kaks inimpõlve. Kui Mustade Pantrite peakorteri piiramine tähistas sisuliselt politsei sõjaväestatud eriüksuse debüüti avalikkuse ees, siis neli aastakümmet hiljem pidas SWAT-tiimi enda jaoks vajalikuks isegi Kansase jõukaima haldusüksuse politseijaoskond. Tõuseme nüüd pärast meie senisest käsitlusest pisut olukirjelduslikumat algust taas paar abstraktsiooniastet ülespoole ja üritame siduda äsja kirjeldatu eelpool esitatud teoreetilisemat laadi mõttekäikudega. Kui prohibitsioonipoliitika eesmärgiks on piirata mõnuainete pakkumist ja seeläbi tõsta nende hindu, siis on see siht osutunud saavutamatuks (seda näitas meile juba joonis 1). Joonise 2 juures oli juttu sellest, et kui nõudlus uimastite järele on piisavalt ebaelastne, siis jõutakse pärast kõiki vahepealseid läbiotsimisi, konfiskeerimisi, saagipõletamisi ja tulevahetusi jälle vanasse tasakaalupunkti tagasi. Me mainisime aga ka seda, et kui «uus» ja «vana» tasakaal hinna ja läbimüügi koha peal ka täiesti identsed on, võib ühiskond ise olla seejuures pea tundmatuseni muutunud. Eeltoodud kahte pildikest tuleks vaadata just selle väite taustal.
1955. aastal sattusid Ameerika Ühendriikide narkopolitseinikud oma operatsiooni käigus uue kahtlusaluse jälile, tungisid tema majja ning leidsid sealt tuhatkond heroiinikapslit. Kuivõrd selle diileri jälile satuti alles tegevuse keskel, polnud agentidel ette näidata läbiotsimisorderit, mistõttu uimastikaupmees väitis, et tema majja tungiti ebaseaduslikult. Kolm aastat hiljem andis ülemkohus diilerile õiguse. «Arusaam, et enne kellegi eluasemesse sissetungimist tuleb elanikku teavitada selle sammu eesmärgist ja esitada talle vastav volitus, on meie pärandisse sügavalt sisse juurdunud,» põhjendas seda otsust ülemkohtunik William Brennan, «siin ei saa teha mingeid järeleandmisi.» (Balko, 44). Nagu näitab 2012. aasta kevadine varahommik Kansases, on vahepealsed kuus aastakümmet aga põhiseadusliku pärandi isikuvabaduse juuri toitva pinnase tublisti õhemaks uuristanud.
Veel kolm aastat enne SWAT tiimi esietendust Los Angeleses oli ülemkohus Ernesto Miranda juhtumis otsustanud, et politsei on kohustatud vahistamisel lugema arreteeritule ette tema õigused7. Paraku hakkas just 1960. aastate keskel kuritegevus Ameerika Ühendriikides tõusma ja konservatiivid olid varmad selle trendi ülekohtu liigse liberaalsuse arvele kirjutama. Nii kujunes just 1966. aastal tehtud Miranda otsus selleks kaaluvihuks, mis ühiskondlikku arvamust aegamisi «seaduse ja korra» laagri kasuks kallutama hakkas. Kui konservatiivide üks tolleaegseid juhtivaid ideolooge William F. Buckley nimetas Miranda otsust juba niigi suure pinge all töötava politsei tegevust asjatult raskendavaks «abstraktsionistlikuks imperialismiks» (Balko, 55), jäi Ameerika keskklass teda kuulama ja rahutu kümnendi viimased aastad toovad parempoolsed võimule.
1968. aasta presidendivalimistel võidab Richard Nixon, kelle kampaania tähtsaim lubadus oli taastada kord Ühendriikide rassirahutustest vaevatud linnades. Veel enne ametisse vannutamist korraldavad Nixon ja tema kohtuminister John Mitchell esimese kahest suurest kuritegevuse vastase strateegia kujundamise ajurünnakut. «Kõigepealt tuli otsustada, mis liiki kuritegevusega võidelda,» kirjutab Radley Balko (71). Mitchell rõhutas, et kuivõrd kaks avalikkusele kõige suuremat muret valmistanud süütegu – murdvargused ja relvastatud röövid – jäid väljapoole föderaalvalitsuse pädevuspiirkonda, siis polnud sealt suuremat poliitilist profiiti loota. Isegi juhul kui administratsiooni meetmed annaksid soovitud tulemusi, kirjutaksid osariikide võimukandjad saavutused enda arvele. Nii langetatigi kohe 1969. aasta alguses saatuslik otsus, et Nixoni valitsuse jaoks võtmetähtsusega kuritegevuspoliitika suure kella külge pandud eesmärgiks saab narkokontroll. «Uimastite tarvitamine, arutlesid nad,» «oli kõikide nende gruppide – vaeste mustanahaliste, vastandkultuuri viljelejate ja sõjavastase liikumise aktivistide – ühine nimetaja, kelle vastu Nixon oma «unarusse jäetud Ameerika» mobiliseerinud oli,» kirjutab Radley Balko (71). Et narkokaubandus käis üle sise- ja riigipiiride, kuulus see valdkond ka täies ulatuses föderaalvalitsuse võimkonda – tõeline «sõda narkootikumide vastu» võis alata.
Milli liberaalne pärand pole kadunud ühe ropsuga. «Mitte keegi pole langetanud otsust Ühendriikide politsei militariseerimiseks,» kirjutab Balko (41), «see muutus on tulnud aeglaselt ja selle on teinud need poliitikute ja riigiteenistujate põlvkonnad, kes avalikkuse hirmusid õhutades ja ära kasutades on kuulutanud sõja säärastele abstraktsetele nimisõnadele nagu kuritegevus, narkootikumid ja terrorism. Sellelt pinnalt kasvanud meetmed on muutnud aga kõik need sõja metafoorid üha ehtsamateks.»
Tõeline narkoriik
Kui Ühendriikides käib sõda narkootikumidega enamalt jaolt siiski kujundlikul tasandil, siis mujal maailmas hukkub regulaarvägede toetusel läbiviidavates operatsioonides sadu kui mitte tuhandeid inimesi. Selle kirjatöö kolmandas osas mainisime juba näiteks põgusalt 2003. aastal Taimaal kahe ja poole tuhande inimese elu nõudnud militaarkampaaniat, ja see ei ole omataoliste hulgas paraku liiga eripärane. Seetõttu ei ole üllatav, et viimastel aastatel on kõige valjemalt kutsutud üles praegust rahvusvahelist narkokontrolli süsteemi ümber vaatama just Ameerika Ühendriikide tagahoovist – Ladina-Ameerikast.
Otsa tegid lahti 2009. aastal oma raporti avaldanud kolm Kesk- ja Lõuna-Ameerika ekspresidenti Fernando Henrique Cardoso (Brasiilia), Ernesto Zedillo (Mehhiko) ja César Gaviria (Colombia). Kaks aastat hiljem toetasid nende üleskutset säärased rahvusvahelise kaliibriga avaliku elu tegelased nagu endine ÜRO peasekretär Kofi Annan, endine USA välisminister George Schultz, endine USA keskpanga juht Paul Volcker ja Virgin Group’i asutaja Richard Branson. Nende eestvõtmisel koostatud Narkopoliitika Maailmakomisjoni aruanne pani ette, et uimastite tarvitamist tuleks pidada rahvatervise probleemiks ja mitte kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks. Maailmakomisjoni raportit toetas kohe Colombia president Juan Manuel Santos, kellele järgnesid seejärel mitmed teised Ladina-Ameerika riigipead. Guatemala president Otto Pérez Molina võttis selleks kontekstis esmakordselt jutuks koguni narkootikumide legaliseerimise (Mejia ja Restrepo, 26).
Ladina-Ameerika poliitilise eliidi hulgas maad võttev süvenev vastumeelsus Ameerika Ühendriikide poolt peale surutud narkokontrolli režiimi vastu ei ole üllatav. Rahvusvahelise poliitilise ökonoomia vaatevinklist püüab praegune süsteem arvestatava osa narkokontrolli kuludest tarbijariikidelt tootja- ja transiitriikide kraesse veeretada. Kui narkootiliste ainetega kauplemiselt puuduksid igasugused piirangud, saaksid sellest tegevusest tulu loomulikult eelkõige uimastite tootjad ja edasimüüjad. Kulud tuleks seejuures kanda sõltlasi ravivatel tarbijariikide tervishoiusüsteemidel. Praegu kehtiva prohibitsioonipoliitika puhul sunnivad tarbijariikide valitsused uimastite lähteriikide võime osa sellest kulukoormast enda kanda võtma. Et seejuures rakendatakse piitsa kõrval ka präänikut, siis võivad mõningad narkokontrolli ühismeetmed olla põhimõtteliselt tõesti nii tarbija- kui ka tootjariikide ühistes huvides. Ladina-Ameerikast lähtuv vastulöök USA narkopoliitikale tähendab aga esmajoones, et lähte- ja transiitriikide liidrite arvates sunnib praegune asjakorraldus neid kandma lõviosa kirgliku prohibitsiooniga kaasnevatest kuludest.
Nüüdne rahvusvaheline narkokontrolli süsteem rajaneb kahel võtmeoletusel: 1) uimastite tulva tarbijariikidesse on mitmesuguste pakkumist piiravate meetmetega võimalik tõhusalt vähendada; 2) kõnealused pakkumist piiravad abinõud ei ole eriti kulukad (Mejia ja Restrepo, 28). Üha leppimatum sõda narkootikumidega aga mõlemad eeldused järjest elukaugemateks muutnud.
/nginx/o/2019/04/14/11949019t1h4735.jpg)
Mis puutub esimesse oletusse, siis siin on ka väga kulukate abinõude tulemusena õnnestunud uimastite tootmine ja transportimine parimal juhul vaid teistesse riikidesse või regioonidesse minema peletada. Üheks iseloomulikumaks näiteks on siin möödunud sajandi lõpul kokku pandud Plan Colombia, mille käigus investeerisid Ameerika Ühendriigid ja Colombia valitsused kümmekonna aasta vältel rohkem kui ühe protsendi Colombia SKT-st kokapõõsa põldude hävitamiseks ja narkokartellidega võitlemiseks. Esimese eesmärgi saavutamiseks kasutatud kokaistanduste õhust gaasitamine osutus saagi hävitamisel väga ebatõhusaks, kuid tõi endaga kaasa hulgaliselt keskkonnakahjustusi ja maarahvastiku terviseprobleeme. Varustuskanalite läbilõikamiseks läbi viidud operatsioonid olid küll mõnevõrra tulemuslikumad, ent tõid endaga kaasa vaid kokaiini tootmise ümberpaiknemise Peruusse ja Boliiviasse.
Teise oletusega on lood vahest veelgi halvemad. Tänase narkokontrolli süsteemi arhitektid on kas tahtlikult või tahtmatult suuresti alahinnanud lähteriikidele prohibitsioonipoliitikaga tekitatud otsest ja kaudset kahju. Siin on kõige jumekamaks näiteks arvatavasti Mehhiko. Kui 2006. aastal ametisse astunud Felipe Calderón narkokartellidele avaliku sõja kuulutas, pääses kogu riigis valla siiani kestev epideemilise vägivalla laine. Nelja järgneva aasta jooksul kasvas mõrvade suhteline sagedus selles riigis vähemalt kolm korda (Mejia ja Restrepo, 30). Samasuguseid vägivallatsükleid on tähendatud ka teistes kartellidevastast võitlust intensiivistanud Lõuna-Ameerika riikides, eelkõige Colombias. Seejuures on oluline rõhutada, et otsene vägivald on vaid üks kulu, mille USA narkopoliitika Ladina-Ameerika lähteriikidele peale surub. Prohibitsiooni tekitatud endeemiline korruptsioon ei puuduta üksnes poliitikat – kuigi seal on see kahtlemata kõige ohtlikum –, vaid kõiki teisi majandusharusid ja eluvaldkondi, millega narkotööstus kokku puutub. Tulenevalt kartellides pöörlevatest miljarditest ja neid ümbritsevast suhtelisest vaesusest avaldab narkotööstus kogu Ladina-Ameerika elukorraldusele seetõttu vormivat mõju.
Nii väljendavadki sealsete presidentide sagenenud väljaastumised Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise narkopoliitika aadressil järjest kasvavat arusaama, et need mõnisada miljonit dollarit, mis Washington igal aastal neile kartellidega võitlemiseks eraldab, ei kata kaugeltki kogu seda kahju, mida ameeriklaste ideoloogiliselt motiveeritud ristisõda nende ühiskondadele tekitab. Daniel Mejia ja Pascual Restrepo (28) pakuvad Ladina-Ameerika liidrite seisukoha paremaks mõistmiseks välja järgmise mõttemängu: «Oletage korraks, et kokaiini tarbimine USAs lõppeb, aga kolib täies mahus Kanadasse. Kas USA võimud oleksid nõus kokaiini Vancouverisse jõudmise takistamiseks narkosmugeldajate vastu kõik mängu panema isegi siis, kui seejuures kasvaks tapmiste suhteline sagedus Seattle’is praeguselt umbes 5-lt 150 mõrvani 100 000 elaniku kohta? Kui teie vastus sellele küsimusele on «Tõenäoliselt mitte», siis … oletegi jõudnud täpselt sinna, kus Colombia, Mehhiko ja teised Ladina-Ameerika riigid on olnud viimased 20 aastat: nad on viinud ellu pakkumist piiravat poliitikat, et uimastid ei jõuaks tarbijariikidesse ja pidanud seejuures taluma väga ränki vägivallatsükleid, poliitilist korruptsiooni ning sellega kaasnevat riiklike institutsioonide legitiimsuse kadu.»
Tänaseks on president Calderón välja kuulutatud narkosõda endasse haaramas aga ka juba Ühendriikide lõunapoolsed osariigid. «Mehhiko on mandumas narko-terroristlikuks ettevõtteks, mille üheks väikeseks tütarfirmaks on suveräänne riik,» kirjutab Mark Steyn oma raamatus «After America» («Pärast Ameerikat») (251), «George Bush tavatses Iraagi kohta ütelda, et parem on nendega võidelda seal, et me ei peaks nendega võitlema siin. Mehhiko puhul Ameerikal seda valikut enam ei ole: peade maharaiumised, kivide surnuks pildumised ja silmade väljatorkamised liiguvad üle piiri põhja poole edasi.» Seetõttu võiks arvata, et varem või hiljem võetakse Washingtonis ehk ka lõuna poolt mõõdukusele kutsuvaid üleskutseid kuulda. Selleks peab aga kriitiline enne osa prohibitsiooni vaimus üles kasvanud Beltway publikust nõustuma Mark Steyni järeldusega: «Loomulikult ei ole tõeliseks narkoriigiks mitte Mehhiko, vaid Ameerika.» See ei pruugi aga nii lihtsalt minna.
Lõppsõna
Nagu enamikul teistel inimeste asjakorraldustel, nii on ka praegusel rahvusvahelisel narkokontrolli süsteemil sattumuslik iseloom – mingite teiste ajaloo keerdkäikude mõjul oleks võinud see olla oluliselt teistsugune. Kehtivat süsteemi on vast kõige enam mõjutanud Ameerika Ühendriikide poliitilis-religioosse sfääri tugev puritaanne allhoovus. Pärast seda, kui USA oli Teisest maailmasõjast väljunud kapitalistliku maailma vaieldamatu hegemoonina, avanesid selle liidritel maailma oma tõekspidamiste järgi ümbervormimiseks ka avarad võimalused.
Järgnevate aastakümnete jooksul sattusid peamised kontrollirežiimi kujundavad ametkonnad – eelkõige Rahvusvahelise Narkokontrolli Komitee – range prohibitsiooni eestkõnelejate mõju alla, kelle arvates oli narkootiliste ainete lõbu pärast tarvitamine eelkõige just moraalselt hukkamõistetav. Seetõttu ongi suur osa kontrollimeetmetest kantud pigem kõlbelistest imperatiividest kui meditsiinilisest või majanduslikust otstarbekusest. Kui 1968. aastal kuritegevuse vastaselt platvormilt Ühendriikide presidendiks valitud Richard Nixon narkootikumidele uue sõjakäigu kuulutas, muutus seni niigi jäik süsteem kordades veelgi armutumaks. Ühendriikide otsese ja kaudse surve all võtsid möödunud sajandi viimasel veerandil suurema või väiksema valmisolekuga nende leppimatu narkopoliitika omaks ka suurem osa nende geopoliitilisi liitlasi.
Kuigi veel 1998. aastal tuleb ÜRO peaassamblee lagedale narkovaba maailma proklamatsiooniga, on puritaanne prohibitsioonipoliitika selleks ajaks oma sisemiste vastuolude tõttu juba ummikusse jooksmas. Range tarbimiskeeluga kaasnev politsei vägivald, üha sagenevad inimõiguste rikkumised ning ülerahvastatud vanglad on pannud prohibitsioonis kahtlema ka tarbijariikide kodanikud, kelle huvides justkui kogu režiimi üldse käigus hoitakse. Kümmekond aastat pärast narkovaba maailma loosungit kutsuvad kolm Ladina-Ameerika ekspresidenti üles sallimatut prohibitsioonipoliitikat ümber vaatama. Hiljemalt selleks ajaks on aastakümned narkosõda Kesk- ja Lõuna-Ameerika liidreid veennud selles, et ameeriklaste jagatud abi ei kaalu üles seda kahju, mida nende ideoloogiliselt motiveeritud range prohibitsioonipoliitika nende ühiskondadele tekitab.
Kuigi maailm seisab seega suure tõenäosusega uue narkopoliitika künnisel, ei saa muutused olema kindlasti lihtsad. Rahvusvaheline narkokontrolli süsteem pidi üksikasjalikult reguleerima üht suurt majandusharu üle kogu maailma. Säärasest prometheuslikust unistusest lahtiütlemine on tõenäoliselt võrreldav oopiumist loobumisega. Asjaolu, et pilves on nüüdseks oldud ligi sajand, ei muuda tervenemist põrmugi hõlpsamaks.
Viited
1 See kontsept (ingl. k. regulatory capture) viitab poliitilise korruptsiooni ilmingule, mille korral ühishuvi edendamiseks loodud reegleid loovas ametkonnas võtavad võimu survegrupid, kelle ohjamiseks kõnealune asutus kõigepealt üldse loodi.
2 Ingl. k. externalities ja internalities.
3 Meta-regressioonimudelis kasutatakse algandmestikuna eelnevate uuringute tulemusi.
4 Elastsusindeks on endiselt (vt alapeatükki 2) on endiselt defineeritud positiivse suurusena.
5 Ingl. k. quality-adjusted life year.
6 Tema oli ühtlasi ka see Los Angelese hilisem politseiülem, kes pidas vajalikuks ka juhuslike narkootikumide tarvitajate hukkamist (vt lk 4).
7 Nn Miranda õigused on meile tuttavad lugematutest Hollywoodi mängufilmidest ja telesarjadest: «You have the right to remain silent. Anything you say or do etc, etc».
Kasutatud kirjandus
1. «A Brief History of the Drug War». – Drug Policy Alliance.
2. Balko, Radley. Rise of the Warrior Cop: The Militarization of America’s Police Force. New York: PublicAffairs, 2013.
Bewley-Taylor, David R. «The Contemporary International Drug Control System: A History of the UNGASS Decade». – Governing the Global Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Report, 2012, lk 49–55.
3. Caulkins, Jonathan P. «Effects of Prohibition, Enforcement and Interdiction on Drug Use». – Ending the Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Re-port, 2014, lk 16–25.
4. Collins, John. «The Economics of a New Global Strategy». – Ending the Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Report, 2014, lk 8–15.
5. Csete, Joanne, «Overhauling Oversight: Human Rights at the INCB». – Governing the Global Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Report, 2012, lk 63–68;
6. Ferguson, Niall. Raha võidukäik: Maailma rahanduse ajalugu. Tallinn: Varrak, 2010.
7. Gallet, Craig A. «Can Price Get the Monkey Off Our Back? A Meta-Analysis of Illicit Drug Demand» Health Economics 2014, nr 23, lk 55–68.
8. International Narcotics Control Board. Report of the International Narcotics Control Board on the Availability of the Internationally Controlled Drugs: Ensuring Adequate Access for Medical and Scientific Purposes. New York: United Nations, 2010.
9. Kissinger, Henry. On China. New York: The Penguin Press, 2011.
10. Kleiman, Mark A. R.; Caulkins, Jonathan P.; Hawken, Angela. Drugs and Drug Policy: What Everyone Needs to Know. Oxford University Press, 2011.
11. McAllister, William B. Drug Diplomacy in the Twentieth Century: An International History. London and New York: Routledge, 2002.
12. McAllister, William B. «Reflections On a Century of International Drug Control». – Governing the Global Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Report, 2012, lk 10–16.
13. Mejia, Daniel; Restrepo, Pascual. «Why Is Strict Prohibition Collapsing? A Perspective from Producer and Transit Countries». – Ending the Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Report, 2014, lk 26–32.
14. Mill, John Stuart. Vabadusest. Tallinn: Hortus Litterarum, 1996.
15. Miron, Jeffrey, «The Effect of Drug Prohibition on Drug Prices: Evidence from the Markets for Cocaine and Heroin». NBER Working Paper Series, Working Paper 9689.
16. Renborg, Bertil A. «The Grand Old Men of the League of Nations: What They Achieved. Who They Were». UN Bulletin on Narcotics, 1964.
17. Saffer, Henry; Chaloupka, Frank. «The Demand for Illicit Drugs». – NBER Working Paper Series, Working Paper 5238, 1995.
18. Schubart, Walter. Europa und die Seele des Ostens. Neske, 1979.
19. Steyn, Mark. After America: Get Ready for Armageddon. Washington DC: Regnery Publishing, 2011.
20. Velbab-Brown, Vanda. «Improving Supply-Side Policies: Smarter Eradication, Interdiction and Alternative Livelihoods – and the Possibility of Licensing». – Ending the Drug Wars. Toim. John Collins. London: LSE IDEAS Special Report, 2014, lk 41–48.
21. Yeager, Melissa. «The Dark State: Discarded Tea Leaves, False Positive Drug Tests Prompt Search Warrant of Family Home». – KSHB-TV.