JUHTKIRI ⟩ Nursipalu vastasseisu võti on riigi käes

Päeva karikatuur 19.01.2023 Foto: Urmas Nemvalts

• Inimesed on alati vastu kõigele, mis nende elukvaliteeti kuidagi halvendab.
• Kohalikele elanikele tuleb hakata maksma motiveerivat talumistasu.
• Kui seadus ei võimalda piisava tasu maksmist, siis tuleb seadust muuta.

Nursipalu harjutusala laiendamise vastasseis on muutunud eepiliseks. Probleemil on kaks võrdselt olulist tahku ja need mõlemad vajavad lahendust.

Kõigepealt kohalike vastasseis kõigele uuele, mis nende elukvaliteeti kuidagi halvendab. See ei ole midagi Nursipalule eriomast, sedalaadi vastasseisu kohtab igasugustele uutele rajatistele, olgu selleks siis tuulepark, prügimägi, elektrijaam, mingi vabrik või tööstus, karjäär või kaevandus.

Vaidlused kohalikega ning protestid on tihti nii ägedad, et võivad ettevõtmise pikalt edasi lükata või täiesti nurjata. Põhimõtteliselt on õigus mõlemal poolel – elu peab arenema ja plaanitavad rajatised on enamasti ühiskonna toimimiseks hädavajalikud, st nende rajamiseks on olemas selge ja ülekaalukas avalik huvi. Kas aga peavad kohalikud elanikud oma huvid avalikule huvile ohvriks tooma – ja kui peavad, miks siis just nemad, aga mitte kõik ülejäänud, kes rajatiste olemasolust otsest või kaudset kasu saavad?

Pikka aega on seda probleemi püütud lahendada omanike ja kogukondade väsitamise ning kurnamisega. Need ajad peaks juba läbi saama. Oleme riigi ja ühiskonnana muutunud palju inimkesksemaks ja inimkeskseks tuleb muutuda ka selles küsimuses.

Ettevõtjad või rajatiste omanikud peavad hakkama maksma motiveerivat talumistasu elanikele, kelle elukeskkonda suurrajatised rikuvad. Just nimelt motiveerivat tasu, mis paneks inimesi nägema ka mündi teist külge. Kui selleks on vaja muuta riigi hoiakuid, siis tuleb muuta hoiakuid, kui vaja on muuta ka seadusi, siis ka seadusi.

Kompensatsioon peab võimaldama uue alguse, mitte hädapärase asenduse; kinni tuleb maksta ka mälestused, kulugu selleks või miljon. Ja kui seadus ei luba, siis tuleb muuta seadust.

Probleemi teine ja palju valusam tahk puudutab maa ja kodu võõrandamist. Kui maa puhul saab rääkida turuhinnast ja kasutusväärtusest ja leida mõistliku tasakaalu, siis kodu puhul on asi põhimõtteliselt teistsugune.

Kodul ei ole hinda. Emotsionaalselt on kodu korvamatu. Seda on väljendatud paljudes muusikapalades, meenutatagu «​Ukuaru valssi», Nukitsamehe kodulaulu, või igatsusest laetud pala «Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad».

Kodu võib olla isegi vana ja kulunud, aga ta on su oma kodu ja sellega on seotud musttuhat mälestust. Ta on armas, isegi kui ta on vana ja kinnisvarana väärtusetu. Kodu ei saa kompenseerida turuväärtuse alusel. Ka praegune seaduslik viis kinnisvara hinna arvutamiseks kulumi järgi on kodu puhul karjuvalt ülekohtune.

Tänases leheloos tunnistab riigi esindaja, et kodu sundvõõrandamine ongi kõige hullem variant, kuid lisab, et nad peavad järgima seadust ega saa kedagi üle kullata. Vaat siis! «Mu meelen kuldne kodukotus,» ütleb igihaljas laulusalm, aga seadus kuldset kodu korvata ei luba.

Kodude sundvõõrandamise teemal on kõik Eesti suured päevalehed kirjutanud igaüks vähemalt ühe juhtkirja ja kõigi nende sõnum on sama: kompensatsioon peab võimaldama uue alguse, mitte hädapärase asenduse; kinni tuleb maksta ka mälestused, kulugu selleks või miljon. Ja kui seadus seda ei võimalda, siis tuleb muuta seadust.

Ja mitte üksnes seadust. Probleemi süvapõhjus on ikkagi selles, et riik ja selle esindajad justkui tunnevad kadedust, et äkki inimene saab liiga palju. See peab muutuma.