Ene-Margit Tiit ⟩ Õnneindeksil pole viga, laste sündi pärsib vildakas regionaalpoliitika

Kõige nooremad tantsupeolised. Foto on illustratiivne. Foto: Madis Veltman

Meie õnneindeks ei ole kehvas seisus, nagu arvas igati asjalikus loos Liina Normet. Sellega on umbes nii, nagu ütleb lapsevanem, kelle laps on koolis saanud hindeks 5–, et minu laps õpib kehvasti, sest tema pinginaaber sai hindeks 5, kirjutab emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.

Rahvusvaheliselt, sh ÜRO eestvedamisel arvutatakse mitmesuguseid indekseid, mis iseloomustavad riike nende elanike elukvaliteedi ja ka eluga rahulolu poolest. Tuntuim neist on inimarengu indeks ja Eesti on selle indeksi järgi väga kõrge inimarengu tasemega riik. Inimarengu- ja õnneindeksi kõrval iseloomustab riike veel mitu indeksit, näiteks demokraatia indeks ja vabaduse indeks. Rahvusvahelised konsortsiumid arvutavad need kõik välja ligemale 200 maailma riigi jaoks ning nii tekib pingerida. Eesti paikneb kõigi nende indeksite, ka õnneindeksi puhul, võrdlemisi tipu lähedal. Oleme kõrgeimas veerandis või viiendikus, vabaduse indeksi puhul koguni neljandal kohal.

Paistab, et meie peamine probleem on «liiga hästi õppiv pinginaaber», sest kõigi indeksite pingerea tipus on Põhjamaad: Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island. Nende maade eeskuju ei tohiks meid masendada, vaid peaks innustama, näidates, et pingeridade tippu on võimalik jõuda ka suhteliselt väikestel karmi kliimaga riikidel, kellel pole enamasti ei hiilgavat (koloniaal-) minevikku ega rikkalikke maavarasid, vaid kelle peamine rikkus on visa ja töökas rahvas. Aga tippu jõudmine nõuab tahtmist ja pingutust ning võtab pisut rohkem aega, kui meil on vabanemisest saadik olnud. Ometi pole põhjust end haletseda, oleme paljudest saatusekaaslastest paremas seisus.