Priit Kotkas ⟩ Rohepööre nagu elekter hinnaga 20 eurot/MWh

Viis potentsiaalset vesiniku varustuskoridori Euroopa Vesiniku Selgroo initsiatiivi vaates. Foto: www.ehb.eu

• Rohepööre on üleminek uuele energiale.
• Lahenduseks on toruühendusega vesinikutaristu.
• Ära tuleks kasutada Rail Balticu trassikoridori.

Mis asi on rohepööre? Osa meist mõistab seda kui visiooni paremast ja puhtamast tulevikust, kui hüvastijättu fossiilkütustega, osa aga kui pealesunnitud protsessi, mille sisust päris täpselt aru ei saada, kuid mis igal juhul kalliks maksma läheb ning midagi paremaks ei tee. Kuna rohepöörde mõiste sisustamine on igaühe võimalus ja vabadus, võtame nüüd sellest võimalusest kinni ja sisustame mõiste nii, nagu meie tahame rohepöördest aru saada, kirjutab MTÜ Viru Vesinik juhatuse liige Priit Kotkas.

Meie näeme rohepööret eelkõige üleminekuna uuele energeetikale, mis koosneb kahest olulisest komponendist: taastuvenergiajaamadest ning üleeuroopalisest vesinikul põhinevast uuest energia ülekandevõrgust.

Meie senine energeetika põhineb juhitavatel tootmisvõimsustel, mis on ühendatud tarbijatega – täpselt nii palju, kui lambi põletamiseks elektrit vaja on, pannakse ka sütt või põlevkivi ahju. Ja elektri ülekandeliinid toimetavad elektronid ahjust lambini.

Juhitamatuid taastuvenergiajaamu – päikese- ja tuuleparke – on olnud keeruline olemasolevasse süsteemi sobitada, päikest ja tuult ei pruugi olla sel hetkel, kui on vaja lampi põlema panna, ja vastupidi.

Keskseks probleemiks on kujunenud asjaolu, et praegune elektrivõrk ei ole võimeline uut reaalsust teenindama.

Viimased paarkümmend aastat taastuvenergia tehnoloogiate ja tootmisvõimsuste arengut võimaldavad meil kogu Euroopa energiavajaduse juba lähikümnendil kuhjaga rahuldada taastuvenergiajaamade abil – ja jutt ei käi ainult elektrienergiavajadusest, vaid ka transpordisektori energiatarbest ning tööstuste vajadustest.

Keskseks probleemiks on kujunenud asjaolu, et praegune elektrivõrk ei ole võimeline uut reaalsust teenindama – ei ole võimeline uusi taastuvenergiajaamasid võrku vastu võtma, ei võimalda suure hulga elektriautode laadimist, ei võimalda energia kiiret suuremahulist transporti üle Euroopa.

Selleks et taastuvenergiajaamad saaksid energiat toota ning tarbijad seda tarbida, on vaja ühte puuduvat lüli – kvalitatiivselt uuel tasemel energia ülekande süsteemi, mis võimaldab kiiresti liigutada suuri energiahulkasid suurte vahemaade taha tootjatelt tarbijatele, vaja on üleeuroopalist vesinikutaristut.

Tegemist on toruühendustega, mis ühendavad Euroopa eri nurgad omavahel selle tööstusliku südame kaudu, kus energiat toodetakse alati vähem, kui seda tarbitakse. Uus ühendus võimaldab Euroopa eri piirkondadel, kus on kohta taastuvenergiajaamadele, saada suurteks energia tootjateks ja eksportijateks.

Euroopat kattev vesinikutaristu võimaldab ühendatud anumate põhimõttel tagada taastuvenergia olemasolu ka seal, kus parajasti ei paista päike või ei puhu tuul – vesinikutaristu võimaldab jagada energia ümber vastavalt vajadusele kiiresti ja suures mahus. Ja lõpuks võimaldab see asendada Euroopas toodetud energiaga kogu sisseveetava nafta, gaasi ja kivisöe.

Toruühendus energia edasikandjana on vähemalt 20 korda odavam kui elektri ülekandeliin.

Töö Euroopat katva vesinikutaristu rajamiseks juba käib – Euroopa riikide süsteemihaldurid, sh meie Elering, on loonud Euroopa Vesiniku Selgroo initsiatiivi (www.ehb.eu), mis visandab kogu Euroopat katvat vesinikuvõrku. Vesiniku toruühendus võimaldab toimetada suuri energiahulki kiiresti kaugele.

Ka on sellise ülekandevõimaluse rajamine alternatiiviga võrreldes odav: toruühendus energia edasikandjana on vähemalt 20 korda odavam kui elektri ülekandeliin. Maadki vajab toruühendus oluliselt vähem kui kõrgepingevõrk – meie piirkonnas toodetud energia on võimalik edasi saata ca meetrise läbimõõduga toruga.

Oluline on Eesti võimalus uue taristuga liituda. Eestist pääseb Saksamaale mööda maad ja merd. Tänu Rail Balticu trassikoridorile on meil loodud suurepärane infrastruktuuri otsetee läbi nelja riigi – me ei pea raiskama aastaid uue transpordikoridori planeerimisele, saame kasutada koos raudteega ühte koridori. Pärast hiljutisi lõhkamistöid Nord Streami kallal ei ole merealused torud meie piirkonnas ilmselt mõnda aega ka mõistlik variant.

Olulise lisaboonusena võimaldab maad mööda minev vesinikutoru liita vesinikutaristuga torust mõistlikule kaugusele jäävad uued taastuvenergiajaamad ning tagada vesinikuga varustatus piirkondades, mida toru läbib. See omakorda annab tohutu võimaluse vesinikutoitel transpordi arengule.

See annab piirkonnale võimaluse saada märkimisväärseks energia tootjaks ja eksportijaks.

Mida võidaks siit Eesti? Ettevõtjad on avaldanud soovi ehitada tuule- ja päikesejaamu, mis vähemalt viiekordistavad meie elektritoodangu aastaks 2030. Uus vesinikuvõrk võimaldaks kõigil jaamadel võrguga liituda, toodangu tarbijani toimetada. See annab piirkonnale võimaluse saada märkimisväärseks energia tootjaks ja eksportijaks.

Kuna uus vesinikutaristu võimaldab energiat kiiresti ja palju edasi kanda, annab see piirkonna tootjatele võimaluse kaup turule viia ja saada toodetud energia eest head hinda – uus taristu vähendab oluliselt praegust väiksemagi ületootmisega kaasnevat negatiivse hinna riski, kuna taristu on võimeline viima energia seda vajava kundeni ning ühtlustab energia hinna mõjupiirkonnas. Mis omakorda tähendab, et piisava, s.o tarbimist rahuldava tootmisvõimsuse tekkides toob vesinikutaristu uue taseme energiahindades.

Taastuvenergiajaamade tootjate elektri müügihinnad olid enne sõja algust koostatud äriplaanides 20-eurose MWh tasemel – nii jäi ka viimase taastuvenergia vähempakkumise võitnud pakkumishind alla nimetatud hinnapiiri. Seega ei räägiks me vesinikutaristu valmides enam 200-eurosest MWh hinnast, mida universaalteenuse pakkuja praegu mõistlikuks, peab ega ka juba kauge mälestusena näivast 45–50-eurosest MWh hinnast, mida aastakümneid nautisime, vaid uuest, 20-eurosest MWh hinnatasemest. Vaat selline on üks arusaam rohepöördest.

See võiks tänases Eestis tunduda utoopia, kui meie lähinaabruses töö selles suunas ei käiks – Hollandi, Saksamaa, Taani ja Norra vetes ehitatakse järjest uusi tuuleparke, rajatakse vesinikutootmisplatvorme, olemasolevat gaasitaristut võetakse kasutusse vesiniku transpordiks, töös on Norra-Saksamaa vesinikutoru rajamine. Need on pikalt ettevalmistatud tegevused, mille elluviimiseni on jõutud.

Aeg oleks silmad avada ja uus kurss võtta.

Kahjuks Eestis selles valdkonnas tiiger ei hüppa, pigem pikutab siin üks vanemapoolne rebane – erinevalt IT-valdkonnast ei nähtud Eestis energeetika valdkonnas seda tulevikku, mida nägid naabrid. Enamgi veel – ei taheta näha ka oleviku, mida naabrid juba ellu viivad. Kui naabrid praeguseid tegevusi plaanisid, ehitati meil uut põlevkivielektrijaama; kui uue energeetika tegevuste elluviimisega juba algust oli tehtud, alustati Auveres uue põlevkiviõlitehase rajamist.

Teisisõnu ei ole me siiani adekvaatselt adunud, kuhu energeetika Euroopas liigub ja milliseid uusi võimalusi see avab. Aeg oleks silmad avada ja uus kurss võtta.