Juhtkiri ⟩ Saksamaa võiks loobuda vastuseisust anda Ukrainale Leopard-tanke

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Saksamaa probleem – eriti Saksa sotsiaaldemokraatide probleem – peitub Teise maailmasõja pärandis.
• Saksamaa patsifitseerimine oli üks Euroopa julgeolekupoliitika nurgakive.
• Ukraina sõda on näidanud, et II MS aegne julgeolekukorraldus ei vasta Euroopa julgeolekuvajadustele.

Saksa kaitseministri Christine Lambrechti eilne tagasiastumine väljendab pigem sümptomeid Saksa kaitsepoliitikas ja sõjalises suhtumises Ukraina abistamisse. Eesti ülesanne on mõjutada Saksamaad andma oma võimaluste piires Ukrainale enam sõjalist abi, aga mitte Berliiniga tülli minemise hinnaga.

Lambrecht ei sobinud ametisse algusest peale. Ta pidi hoolitsema Bundeswehri uuendamise eest, kuid Saksa sõjavägi on endiselt alavarustatud. Viimane piisk karikasse oli kaitseministri täiesti ebaõnnestunud uusaasta videopöördumine Ukraina sõja taustal.

Ent Lambrecht on pigem sümptom ja tema lahkumisega probleemid ei kao. Esmalt tuleb küsida, miks ülepea pakkus kantsler Olaf Scholz talle kaitseministri kohta, teades, et see amet Lambrechtile ei sobi. Vastus peitub suure tõenäosusega asjaolus, et sõjaline valdkond pole olnud sõjajärgsel Saksamaal suure tähtsusega.

Praeguseks on aga Ukraina sõda militaarvaldkonna tähtsust mõõtmatult kasvatanud. Ehkki Saksamaa on paljugi oma poliitikat Ukraina ja Venemaa suhtes muutnud, tuleb muuta veel. Euroopa ootab Saksamaa otsust anda Ukrainale Leopardi tanke ja lubada ka teistel Leoparde omavatel riikidel seda teha.

Saksamaa probleem – ja eriti Saksa sotsiaaldemokraatide probleem – peitub Teise maailmasõja pärandis. Saksamaa patsifitseerimine oli üks Euroopa julgeolekupoliitika nurgakive. Ukraina sõda on aga näidanud, et Teise maailmasõja aegne julgeolekukorraldus enam lihtsalt ei vasta Euroopa julgeolekuvajadustele.

Ukrainat igati toetaval Eestil tuleb leida võti veenmaks Berliini andma Ukrainale Leopardi tanke ja lubama seda teha ka teistel.

1948. aasta Berliini blokaad, mil lääneliitlased hoidsid Lääne-Berliini elus õhusilla abil, muutis paljuski sakslaste arvamust lääneliitlastest, kes olid kolm aastat varem olnud nende vaenlased ja Berliini pommitanud. Kuid selliseks muutuseks oli vaja raputust. Samasuguseks raputuseks sakslastele peab olema Ukraina sõda. Teise maailmasõja taak tuleb otsustavalt selja taha jätta.

Saksamaale on olnud oluline Euroopa Liidu idalaienemine, mis on tekitanud nende idapiirile mugava puhvri ja laiendanud stabiilsust Euroopas. Samamoodi tuleks mõelda Ukraina puhul – ka Ukraina võit laiendaks Saksamaa turvatunnet. Kuid Ukraina stabiliseerimine ei saa olla tehniline protsess, nagu seda oli laias laastus ELi laienemine. Esialgu tuleb panustada lahinguväljale.

Sakslastele on pärast sõda olnud tähtsad transatlantilised sidemed, aga samas ka Euroopa identiteet. Saksamaa on Teise maailmasõja tõttu olnud põhimõtteliselt ainus ELi liikmesriik, kus Euroopa identiteet on käinud enne rahvuslikku identiteeti. Tegelikult aitaks sakslaste sõjalise võimekuse kordasaamine tugevdada ka Euroopa strateegilist autonoomiat, mis pole mõeldav ilma tugeva Saksamaata. Ainult korraliku Bundeswehri olemasolul võib rääkida sõjaliselt tugevast Euroopast.

Ukrainat igati toetaval Eestil tuleb leida võti veenmaks Berliini andma Ukrainale Leopardi tanke ja lubama seda teha ka teistel. Ühisosa Berliiniga on mitmes küsimuses juba olemas – eile näiteks kõneles Saksa välisminister Annalena Baerbock vajadusest tuua Vene juhtkond rahvusvahelise sõjakuritegude kohtu ette. Seda on rääkinud ka Eesti. Niisiis pole võimatu ka tankide suhtes üksmeelele jõuda.