Jarmo Mäkelä: Soome ja Eesti: eesmärk on sarnane tulevik

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Kõigile soomlastele tuttavas luuletuses öeldakse, et on vaid kaks jõudu, mis suudavad soomlase teisest soomlasest lahutada. Need on politsei ja surm. Luuletust, mis ütleks ära, mis ühendab nüüdsel ajal Soome ja Eesti rahvast, pole veel kirjutatud. Aga see võiks alati nii: mille Soome laht on ühendanud, selle on Venemaa lahutanud.

Vähesed mäletavad, kuidas siiamaani on jõutud. Soome rahvas tundis kaasa eestlastele ja kurvastas nende karmi saatuse pärast. Aga Soome poliitilise eliidi jaoks oli Eesti okupeerimine justkui lapse halb unenägu: see tuli unustada, mida kiiremini ja täielikumalt, seda parem.

Eestis vaatas rahvas Soome televisiooni ja nägi, kui palju paremad olid asjad lahe põhjakaldal. Aga ennekõike mõistis rahvas, et Nõukogude võim põhines valedel. Eesti toonasele poliitilisele eliidile polnud miski muu ohtlikum. Veel aastaid hiljem rääkis Karl Vaino, et ilma Soome televisiooni mõjuta poleks Eesti Nõukogude vanglast põgenema pääsenud.

Kui saabus Eesti taasiseseisvumise aeg, nõudis soome rahvas Eesti tunnustamist. Ent poliitiline eliit hoidis kinni umbteest, mille marssal Mannerheimi sõnad Talvesõja viimases päevakäsus olid sünnitanud: Soome oli sõjas maksnud läänele võlad viimse pennini ning polnud enam kellelegi midagi võlgu.

Lõpuks nõustus alati ettevaatlik president Mauno Koivisto Eesti iseseisvuse toetamisega. Aga valmistudes võimaluseks, et see otsus võib osutuda poliitiliselt saatuslikuks, lükkas ta vastutuse otsusest teatamise ning võimalike ebameeldivate tagajärgede eest noorele peaministrile Esko Ahole, kes sellega mõistagi ise nõus oli.

Väikesed rahvad, suured pojad

Pärast külma sõja lõppu on nii Eestil kui Soomel olnud suhteliselt hea ülemusteõnn.

Taasiseseisvunud Eesti tõstis vaimseks ja poliitiliseks liidriks Lennart Meri, rahvusvaheliselt tunnustatud mõtleja ja kirjaniku. Tooma Hendrik Ilves on tema tööd väärikalt jätkanud. Soome rahvas valis, poolkogemata, presidendiks Martti Ahtisaari. Kui ta sai Nobeli preemia, siis mõeldi Soomes, et muu maailm on viimaks ometi tunnustanud soomlaste aastakümneid sihikindlalt tehtud rahu tagamise ja vaenupoolte lepitamise tööd.

Tegelikkus, teadagi, polnud nii sile. Ehkki Lennart Meri oli eestlastele lähedane ja armas, ei valitud teda kordagi esimeses voorus presidendiks. Ka Ilvese esimene valimine rippus juuksekarva otsas ning teda kritiseeritakse avalikkuses kogu aeg. Martti Ahtisaari vastu astusid pärast ta esimest presidendiaega sotsiaaldemokraatide vanema põlvkonna juhid, kes kasutasid tööriistana Tarja Haloneni, kes ise muidugi tahtis seda.

Soome ja Eesti on väikesed maad, kus on raske seedida suurmehi, elusolevaid veel eriti. Suurmehed omakorda tunnevad end ahistatuna sellises vaimses õhustikus, kus sallitakse vaid ühte tõde korraga. Lisaks vaevavad neid rahvaste kappidesse peidetud luukered.

Soometumine oli poliitiline teater

Eestis usutakse, et põhjanaabri luukerekapis on peidus ennekõike soometumise aja jäänused. Külma sõja ajal ehitasid soomlased enda ümber teatud laadi «õnne müüri», mille tagant nad väljaspoolsetele kinnitasid, et sees on kõik hästi. Eestlastel polnud võimalik üle selle müüri piiluda.

Alles nüüd, paarkümmend aastat pärast külma sõja lõppu, julgeme me Soomes kõva häälega öelda seda, mida Soomet tähelepanelikult jälginud rootslased ja ameeriklased teadsid kogu aeg: Soome sõdadejärgse idapoliitika isast Urho Kekkonenist ja tema nõuandjatest ei saanud kunagi tõelisi Nõukogude Liidu sõpru.

Totalitaarne suurvõim oli sõpruse sõlmimiseks liiga hirmutav. Isiklikes päevikumärkmetes ei kirjutanud Kekkonen kunagi, et tema usaldab sovette, vaid rõhutas seda, et nõukogulased tuleb panna Soomet usaldama.

Algas pool sajandit kestnud teatrietendus, mille kirjutas ja lavastas Kekkonen – ja mille esitamise eest Nõukogude Liit maksis. Tõsi on, et aeg-ajalt langes etendus laadafarsi tasemele, kui suveteatri näitlejad hakkasid ka ise oma rollidesse uskuma. Nii sa nõukogude imperialismist Soomes antiimperialismi kõrgeim vorm. Diktatuurist sai demokraatia.

Soome rahuvõitlejad toetasid ühiskonna täielikku militariseerimist. Ajakirjandusvabadus oli kõige parem naabermaa tsensorite võimu all. Ja vendlust ja seltsimehelikkust korvas oportunism.  

Salajane suhete katkemine

Need minevikuvarjud tõusid pinnale 2008. aastal, kui Soome ja Eesti suhetesse saabus pärast Venemaa sõda Gruusia vastu kriis. Sõda sundis mõlemat maad tõsiselt mõtlema, kas need eeldused, millele oldi senises Venemaa-suunalises poliitikas toetutud, on osutunud valeks.

Mõlemas riigis oli vastus sama – erinevalt sellest, mida oli varem arvatud, oli Venemaa valmis kasutama sõjalist jõudu oma naabrite vastu. Järeldused olid ometi erinevad.  

Nüüd maksis kätte see, et Soomes ei mõistetud, et Venemaa järgis Eesti suhtes täiesti teistsugust välispoliitikat kui Soome suhtes. Eestlased said selle kohta meeldejääva õppetunni, kui pakkusid 1993. aastal piiriläbirääkimiste ajal, et piirialade elanike liikumist puudutavad lihtsamad reeglid lahendataks samal viisil nagu Soome ja Venemaa vahelises lepingus.

Eesti läbirääkijatele põristati, et Eesti pole Soome, Venemaa ei suhtu nüüd ega hakka kunagi suhtuma Eestisse nagu Soomesse ega tee Eestiga samasuguseid lepinguid nagu Soomega.
Venemaa poliitika kujuneb Venemaa enda kalkulatsioonide ja ambitsioonide järgi.

On täiesti usutav, et need on erinevad ühelt poolt Soome ning teiselt poolt Eesti ja teiste Balti riikide suhtes. Sellest tulenebki, et see, mis on tõhus Soome ja Venemaa suhetes, ei toimi üldse Eesti ja Venemaa suhetes.

Seepärast on soomlaste pürgimus anda Eestile Venemaa-suunalises poliitikas oma kogemustest lähtuvalt nõu ühtaegu nii tarbetu kui ka rumal. Ja seepärast oligi president Haloneni mõtlematu ütlus eestlaste «postsovetlikust traumast» sedavõrd solvav ja kohatu.

Moskvas jälgiti Soome ja Eesti omavahelist hõõrumist rahuloleva naeratusega. Ja küllap oleks muie Kremli palgel püsinud veel kaua, kui president Ilves poleks taibanud, et omavahelise usalduse taastamiseks võib ka solvatud osapool lepituskätt pakkuda.

Üksiti sai Ilves soomlastele rõhutada oma välispoliitilist õpetust: Eesti väärtuspõhine poliitika – toetus demokraatiale, turumajandusele ja õigusriigile – esindab täpselt sama pragmaatilist ja tõsiasju tunnistavat lähenemisviisi nagu mõne teise riigi vaikimine tugeva naabri ees.

Põlvkondade erinevus kaob

Ehkki Eestis peetakse soomlasi välispoliitiliselt selgrootuteks, on vähe neid, kes arvaksid, et Soome on arendanud suhteid Venemaaga halvasti või oma huvide vastaselt. Soome ja Eesti ajalooline kogemus Venemaaga on lihtsalt väga erinev.

Seepärast ei tasu imestada, et ka kujutlused Venemaast erinevad üksteisest. Võib vabalt olla, et Eestis tuntakse ja mõistetakse Venemaad paremini kui Soomes. Ent seda, mis on tõhus tegutsemisviis Soome ja Venemaa suhetes, teatakse kindlasti Soomes paremini kui Eestis.

President Ilves jutustab oma raamatus «Omal häälel», kuidas Eesti laulva revolutsiooni juhid taipasid juba varakult, et pelgast iseseisvuse tagasisaamisest ei piisa. Ka riik on tarvis rahvale tagasi anda: me peame andma esimesele taasiseseisvunud Eestis kasvanud sugupõlvele riigi, mis näeb välja justkui poleks okupatsiooni kunagi olnudki. Seda, kas see eesmärk saab tõeks, näeme siis, kui Ilvese teine ametiaeg lõpeb.  

Soomes sündis pärast teist ilmasõda esimene sugupõlv, kes ei pidanud kunagi sõda omal nahal kogema. Ometi peeti külma sõda, mis jättis oma jäljed. Ka Soomes saab täisealiseks see põlvkond, kes pole pidanud kogema sõda üheski tema vormis. Nende inimeste kogemustes on Soome ja Eesti samal joonel.