Lenini kass ja Hitleri õrn kõht ehk kas kirjandus on relv totalitaarse režiimi vastu

Foto: Corbis / Scanpix

Kas see, et Lenin armastas oma kassi ja et Hitleril oli õrn kõht, teeb nad meie silmis liiga inimlikuks või aitab see meil tuleviku diktaatoreid paremini ära tunda? Londoni ajakirjanike klubis Frontline kohtusid Briti ajaloolane Robert Service, Guardiani ajakirjanik Viv Groskop ja kaks kirjanikku: türkluse solvamise eest taga kiusatud Elif Shafak ning just Londoni teatrilavale jõudnud «Puhastuse» autor Sofi Oksanen.
 

Viv Groskop: Enne kui alustame, defineeriks veel korra totalitarismi: ametlik definitsioon ütleb, et see on poliitiline süsteem, kus riigi ­autoriteedil ei ole piire ja see reguleerib kõiki aspekte nii isiklikus kui avalikus elus. Kui seda definitsiooni lugesin, siis tuli mulle ausalt öeldes meelde hoopis Facebook. Nii et ma arvan, et võime leida totalitarismi kõigis elu väljendusvormides.

Tahan küsida teie käest, kas totalitarismi vastu on rohtu, ja kui, siis mis see rohi võiks olla. Mulle näib, et saame kasutada armastust ja inimlikkust selleks, et selliseid režiime purustada. Aga samas, kui me leiame ka totalitarismis aspekte, mis annavad inimestele tunde, et nad on õnnelikud ja armastatud, ei ole tegu muu kui väga eduka totalitaarse režiimiga. Siit tuleb küsimus: kui palju vabadust vajab inimene selleks, et olla õnnelik, ja milline balanss peaks olema vabaduse ja korra vahel?

Sofi, ma tahaks alustada sinust. Sa ütlesid mulle enne jutuajamist, et suurtel ajaloolastel on üks viga: nad ei ole huvitatud lihtsatest asjadest, näiteks nagu milliseid teetasse inimesed kasutasid või millised olid nende uksekäepidemed. Ma leian, et see on suurepärane viis väljendada pinget isikliku ja poliitilise vahel. See, kuidas igapäevase, teetassi ja ukselingi igapäevasuses elavate inimeste ellu lõikab sisse teine, poliitiline maailm. Ja see võib lõigata otse südamesse.

Sofi Oksanen: Ma loodan, et see, mida sa just kirjeldasid, on ka üks meetod totalitarismi vastu. Me kõik kasutame teetasse, see on midagi, mis on meie kõigi jaoks ühine. See kogemus, et teised on, just nagu meiegi, inimesed, on oluline kogemus ja üldse mitte nii enesestmõistetav, kui me lähiajaloole tagasi vaatame.

Teine põhjus, miks ma olen huvitatud detailidest ja detailide kasutamisest, on see, et see annab võimaluse luua lugeja jaoks arusaadav ja lähedane maailm. Konflikti tsentrist kaugel olles, kas ajalises, geograafilises või mentaalses mõttes, on lihtne öelda, et ma ei käituks nii, ma ei alluks kunagi süsteemi nõudmistele, ma ei teeks kunagi süsteemiga koostööd. Lähedus lugejaga aitab näidata, et ta ei tea tegelikult, mida ta ise sellisel juhul teeks. Ja see on oluline.

Viv Groskop: Just nagu Aliide seisis «Puhastuses» silmitsi kohutava valikuga. Sa kirjutasid loo nii, et me peame tema hukkamõistmise asemel küsima, kas me poleks teinud ehk samamoodi. Kuidas sa said nii vastuolulise teema inimestele sümpaatseks teha?

Sofi Oksanen: Ma teadsin alguses vaid seda, et tahtsin kirjutada lugu vanast naisest. Ka seda võib näha mingis mõttes totalitarismi ühe vormi kriitikana. Aliidet juhtivaks jõuks oli armastus, kirg. See on näide ekstreemsest olukorrast, kus inimene hakkab käituma viisil, nagu ta muidu ehk ei käituks, aga mingil põhjusel on asjaolud langenud kokku, mõjutegurid on end ritta seadnud just sel viisil, ja inimene reageerib neile. Me ei tea, kuidas mõjutab näiteks peavalu poliitikute otsuseid. Mis siis, kui Stalinil olid lihtsalt kohutavad peavalud, ja need olid üheks tema käitumise põhjuseks?

Stalinil oli muidugi veel hulk muid probleeme, kuid lihtsad asjad, nagu tavaline migreen, võivad mõjutada poliitikat, mõjutada riikide saatust, mõjutada neis elavaid inimesi. Või näiteks kuidas toitumisprobleemid mõjutasid Hitlerit. Ma ei usu, et inimesed on sündinud juba sooviga olla õelad.

Mulle see kontseptsioon ei sobi. Ma pigem arvan, et kurjuse taga on midagi, mis nendega juhtus. Ja see midagi on see, mis on huvitav. Aliidel ja Zaral on mõlemal samasugune traumaatiline kogemus, sarnased reaktsioonid sellele, sarnased sümptomid. «Puhastusele» taustauuringut tehes sain aru, et tragöödiates ellujääjad pole sugugi nii erinevad. Ja seda ma tahtsin rõhutada.

Viv Groskop: Kui palju mängis siin rolli poliitiline ebaõiglus, mis Eestile osaks sai?

Sofi Oksanen: Kirjutamine on alati poliitiline tegevus. See on juba poliitiline, kui sa kirjutad millestki, mis on seni olnud varjatud. Aga ilukirjandusel on selles mõttes eriline võim, et see puudutab inimesi, ja seeläbi paneb ta laiemalt asjade üle mõtlema. See on ka peamine põhjus, miks valitsused soovivad piirata sõnavabadust.

Mõelge Aleksander Solženitsõni ja «Gulagi arhipelaagi» peale, milline reaktsioon läänemaailmas sellele oli! See on üks näide kirjasõna jõust ja näide võimust, mis on lugudel, võimust, mis on inimeste eludel. Nõukogude võim nägi sellistes lugudes ohtu, ja õigusega. Nõukogude võim soovis Gulagis olnuid näidata rahvavaenlastena, mitte-inimestena.

See oli nende retoorika ja nende viis asju käsitleda – mitte rääkida neist kui inimestes, vaid kui numbritest, kui objektidest, kui materjalist, kui ohtlikest elementidest. Nii just totalitarism töötabki: n-ö vaenlased muudetakse objektideks, ja see tähendab, et nende vastu ei pea enam tundma empaatiat. Nad on asjad, just nagu kivid, ja kividest ei ole kellelgi kahju. Seepärast on tähtis tuua lugejateni inimeste hääl, isikute hääl, sest ainult see saab tuua sellisesse mõtlemisse muutuse.

Viv Groskop: Robert, sa oled etendust juba näinud. Kuidas sulle tundus, kas see on ajalooga kooskõlas?

Robert Service: Jah, ma arvan, et see on väga võimas näidend. Ja see töötab just nii, nagu Sofi kirjeldas: see keskendub tavalistele inimestele, nende reaktsioonidele, Eesti inimeste kogemusele. See pani mind mõtlema, mida tähendasid sellised protsessid NLile tervikuna.

Ilmselt saaks samasuguse näidendi teha ka Venemaa 1917. või 1921. või 1928. aasta sündmustest, kui võim on nii täielik, kui süsteem on allutamatu, et inimesed, nagu see sellistes süsteemides juhtub, peavad valima, kas nad suudavad teha koostööd võimuga. Kui võim on totaalne, on koostööst väga raske hoiduda. Kui kõik muud võimalused on välistatud, kerkib inimese jaoks küsimus, kuidas hoida oma isiklik elu sellest represseerivast ühiskonnast lahus.

Ja ainult väga erilised inimesed, näiteks nagu Solženitsõn, jõuavad niikaugele, et kaaluda võimalust eluga riskida ja seista selle represseeriva võimu vastu. Eestlastel oli see surve ja kogemus pika aja jooksul, aga venelaste jaoks kestis see veelgi pikemat aega. Britid teavad samuti, mida tähendab teha koostööd, ja me võime öelda, et selle tagajärjed karistavad ühiskonda väga valusalt.

Väga märgiline minu meelest on see, et parim ajalooraamat totalitarismist ei ole ajaloolase kirjutatud. See on Orwelli kirjutatud «1984».

«1984» on parim näide armastuse, isiklike suhete ja individuaalsuse võimust. Ja Sofi on kahtlemata samast klassist kirjanik, kes näitab, kuidas saab väljenduda individuaalsuse konspiratsioon totalitarismi vastu.

Viv Groskop: See on Sofile kompliment. Kui me tahame võidelda surve vastu, siis mis on parim relv, kas ilukirjandus või tõde? Elif, sa oled öelnud, et inimestena me pole ei head ega halvad, vaid mõlemat. Kas ilukirjandus suudab seda näidata?

Elif Shafak: Mina ei usu kangelastesse. Kui ma kirjutan raamatut, on minu jaoks oluline näidata, et tegelased ei ole kangelased. Inimene olla tähendab omada mitut isikut enda sees. Mõni neist isikutest on väga võimujanune.

Sufide filosoofias nähakse inimest peeglina. Kõik, mis on olemas maailmas, peegeldub vastu ka meis. Ainus erinevus on määras, kuid see ei ole kunagi null protsenti või sada protsendi.

Kõigis on õelust ja kõigis headust. Kui me räägime totalitaarsusest ja riigiideoloogia võimust, siis on oluline meeles pidada, et ka sellel on peegeldus ja eelsoodumus meie sees olemas, me suudame ise seda toota, säilitada ja taastoota. Kui see nii ei oleks, kuidas me saaks luua põlvkondi ja põlvkondi kestvat vaimset jätkuvuslikkust, kui meis poleks totalitaarsuse alget, totalitaarsuse sarnast struktuuri. Hullumeelsus ja meelehaigus on meie osa täpselt samamoodi nagu tarkus ja headus.

Viv Groskop: Ma olen nõus, et on põhjus, miks totalitaarsed režiimid on edukad ja on kestnud pikka aega. Sofi, mis on võimsam relv, kas ilukirjandus või tõde?

Robert Service: Või äkki ajakirjandus?

Viv Groskop: Jah, või äkki ajakirjandus. Mis on parim viis võidelda?

Sofi Oksanen: Praegu on Venemaal ohtlik olla ajakirjanik. Ainult Mehhiko on praegu ajakirjanike tapmises veel edukam. Aga Mehhikos juhtub see uimastikaubanduse tõttu, Venemaal aga seetõttu, et ajakirjanikud soovivad seista vastu ametlikule reeglile ja neid ei tolereerita. See on alati väga tugev märk, kui need, kes on võimul, tapavad ajakirjaniku.

Tapetud ajakirjanik pole üksnes üks tapetud ajakirjanik, vaid see on märk, et toimub midagi väga brutaalset sõnavabaduse vastu. Ja et probleemidest rääkimisest saab probleem. Eriti kui valitsus pole eriti huvitatud tapja leidmisest ega vaevu tegema isegi avaldust, kus annaks teada, et toimunu oli midagi lubamatut. Ja ka see on märk.

Ilukirjandusel on kasutada teised relvad, teised viisid probleemidest rääkimiseks. Näiteks: isegi kui lugeja ei ole huvitatud näiteks Türgist, võib tal olla huvitav lugeda romaani või armastuslugu, toimugu siis tegevus kus tahes – kas või näiteks Türgis. Või need, kes ei ole üldse huvitatud Eestist…

Viv Groskop: Kes saaks olla Eestist mitte huvitatud?

Sofi Oksanen: …siis on nad ehk siiski valmis lugema huvitavat lugu, mis toimub Eestis. Kui sa ei ole huvitatud riigist, sa ehk ei vaevu lugema uudist selle kohta, aga loed hea meelega romaani, mille tegevus toimub Eestis.

Viv Groskop: Elif, sul on kogemus, et romaani kirjutamine võib olla vähemalt sama ohtlik kui ajakirjanik olemine. Sind on süüdistatud türkluse solvamises ja sa oleks peaaegu selle eest vangi läinud.

Elif Shafak: Riikides nagu Türgi – ja ilmselt ka Venemaa – võetakse romaane väga tõsiselt. Kirjanikud on avalik elu tegelased, kultuuritraditsiooni kuulub, et raamatuid loetakse väga emotsionaalselt.

Raamatud ja selle kaudu ka nende autorid on meie kultuuris nagu pereliikmed. Kui ma annan autogramme, näen terveid perekondi – vanaemad-vanaisad, emad-isad, lapsed ja lapselapsed, kes toovad mulle kaelakeesid, käevõrusid, isegi toitu, sest ma olen pere liige, järelikult mind tuleb toita. See on ilus ja emotsionaalne ja puudutav. Aga sellel on ka varjupool.

Kuna me võtame kirjapandud sõna väga tõsiselt, ei tee me vahet väljamõeldud sõna ja poliitilise sõna vahel, sest kõik on politiseeritud. Aga kui miski on politiseeritud, siis on see ka polariseeritud. Sõltumatuse tsoon on väike. Me vihkame oma kirjanikke või armastame neid, ja sinna vahele ei jää midagi.

Mõnikord võib see muutuda problemaatiliseks. Sõnu, mida ütleb väljamõeldud tegelane, võib kasutada tõestusmaterjalina kirjaniku riigivastasuse tõestamiseks. On oluline meenutada inimestele, et sa võid oma riiki armastada ja samal ajal selle suhtes kriitiline olla. Selles ei ole vastuolu.

Kirjanduse keel ja poliitika keel on nii erinevad, sest poliitika sõltub vastandusest «meie vs nemad» ja usust, et meie oleme paremad kui nemad ja et targem on hoida distantsi. Samas tahan ma kirjanduses näidata, et teine ongi mina, et me pole nii erinevad. Ja seda saab teha, keskendudes indiviididele, mitte kategooriatele.

Aga ma olen nõus, et igal ilukirjandusteosel on ka poliitiline konnotatsioon. Samas kui raamat räägib tõtt, on selle mõju väga teistsugune kui poliitikal.

Viv Groskop: Robert, suurtest diktaatoritest on meil ju ka teada hulk inimlikke fakte. Nagu näiteks see, et Stalin armastas Tšehhovit. Seepärast ei tohtinudki ilmselt keegi teine seda lugeda.

Robert Service: Ma ei taha küll tähenärija olla, aga Tšehhovit avaldati Stalini ajal ja teda tohtis ka lugeda, see oli Dostojevski, keda ei tohtinud. Aga ma ei näe suurt erinevust hea ajalookirjanduse ja hea ilukirjanduse vahel. Kui mõtleme Antiik-Kreekale, siis mõtleme suurtele saavutustele tragöödiate vallas, nagu Sophokles, aga samamoodi ka ajaloolastele, nagu Herodotos. Aga me ei lähe Herodotose juurde kui faktuaalse kirjanduse juurde, vaid läheme sellepärast, et teada saada, mis on inimene. Ja samamoodi lähme ka tragöödiate juurde.

Kui sain valmis Lenini biograafia, siis pahandas üks kriitik, et ma humaniseerisin Leninit, sest mainisin tema kassi. Ma ei tea, kas ma mainisin ka tema teetassi, kuid kassist ilmselt piisas. Kriitika seisnes selles, et ma humaniseerisin Lenini sellisel määral, et ta muutus liiga inimlikuks, liiga inimeseks ja seega liiga meeldivaks.

See viib meid tagasi Hitleri ja Stalini ja teiste diktaatoriteni. Kui me tahame vältida totalitarismi tekkimist meie praeguses maailmas, siis peame loobuma ideest, et suured diktaatorid on robotid, Dalekid, masinalaadsed olendid. Me peale loobuma mõtlemast, et nad pole võluvad inimesed. Hitler oli väga šarmantne mees, ta armastas oma koeri, ta oli õhtusöögilauas väga võluv naiste vastu.

Viv Groskop: Keegi mainis siin just, et tal oli probleeme seedimisega.

Robert Service: Ka see on mingis mõttes võluv. Stalin võis samuti väga võluv olla. Mussolini samuti. Kuni me ei saa sellest aru, et olime neist vaimustatud, sest neis oli midagi võluvat, ei taba me kunagi ära järgmist totalitaristlikku momenti, mis võib tulla. Kui me mõtleme, et šarmantsus ja isegi kaastunne on midagi, mis kunagi ei seostu vastiku diktaatoriga, siis me ei suuda end kunagi nende õeluse eest ka kaitsta.

Ajaloolastel on siin suur töö teha. Sest see on vastik maailm, kus me elame. Viimased sada aastat on olnud täis suurepäraseid teadussaavutusi, aga ka jäledat brutaalsust, jäledamat kui kunagi varem.

Viv Groskop: Huvitav, et isegi vabas ühiskonnas on vastuseis mõnedele asjadele, mida inimesed ei taha teada. Lenini kassi näide näitab, et ka vabas ühiskonnas ei olda teatud asjade suhtes avatud.

Sofi Oksanen: Kui Saksamaal oli kampaania, mille käigus valmistati kuulsate inimeste retseptide järgi roogasid, pakuti välja ka üks Hitleri retsept. Sellest tuli suur skandaal.

Ma olen Robertiga nõus. See on sama, nagu me mõtleme vägistajatest. Vägistaja võib olla kes tahes. Hollywoodi filmidest on pärit arusaam, et vägistaja on tundmatu mees kusagil hämaral alleel või pimedas metsas. Ehkki on kindlaks tehtud, et suurem osa seksuaalkuritegudest tehakse inimeste poolt, keda ohver teab, ja see toimib tavaliselt viimase enda kodus.

See kuvand kahjustab üsna tublisti seda tööd, mida teevad inimesed, kelle ülesanne on aidata seksuaalkuritegusid vältida ja hiljem ohvreid aidata. Sama on ka diktaatoritega. Nad on müütilised figuurid, ja kui me seda müüti nende ümbert ei lõhu, oleme hädas.

Elif Shafak: Totalitaarsuse ja kirjanduse suhte puhul on veel üks aspekt: inimesed on totalitaarsusele vastuvõtlikumad, kui nad on hulgakesi koos. Aga raamatuid loetakse üksi. Sel hetkel ei ole neil totalitaarsuse survet ja nad on vabamad raamatu sisu vastu võtma ning selle üle mõtlema.

Viv Groskop: Ma olen samuti mõelnud selle avaliku-isikliku vastanduse peale. Kui vaadata totalitaarseid režiime, siis avaliku lameduse varjus, koduseinte taga peidab ennast inimeste väga sügav ja rikas sisemine maailm. Kas meil oleks olnud Bulgakovit, Mandelštami ilma nende režiimideta? Näib, nagu oleks totaalsetel režiimidel kalduvus luua vastukaaluks väga tugev ja loominguline sisemine, isiklik ruum.

Robert Service: Nõukogude Liidus tähendas kirjandus inimestele palju enam kui praegu Inglismaal. Kunstnikke ja kirjanikke peeti seal alternatiivseks valitsuseks. Stalin hävitas eliidi, tema uus eliit aga, selgus, oli samamoodi nakatatud kultuurist, kultuuritraditsioonist. Tänu jumalale, kultuuritraditsiooni on raske elimineerida.

Stalin ei saanud võita, sest inimese vaimul on fantastiline vastupanuvõime. Seetõttu oli meil Bulgakov ja Solženitsõn. Ja põhjus, miks nad räägivad meiega täna enam kui suur osa briti autoreid, on see, et nad sündisid protestina režiimile, olukorras, kus sõnad olid nagu tulekahju, laused olid nagu relvad. Stalinil oli õigus, kirjanikud olid tema vaenlased.

Robert Service’i, Viv Groskopi, Elif Shafaki ja Sofi Oksaneni jutuajamine sai teoks tänu Eesti saatkonna eestvedamisele.