Marko Mihkelson: Kalevputra, Vanilla Ninja, Baruto, Skype ja teised

Marko Mihkelson Foto: Peeter Langovits / Postimees

Indias nägi läinud nädalal trükivalgust hindikeelne «Kalevipoeg». Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL), kes sündi pealt nägi, kirjutab, et teadmist väikeriigist pole kerge maailma viia, kuid tuntus tekib just läbi personaalse taju või teadmise.
 

Mõni aasta tagasi sattusin Jaapanis Hiroshima sadamast kesklinna poole teed küsima. Kolm noorsandi juhatasid abivalmilt õige suuna kätte ning küsisid seepeale, kust kandist ise olen.

Vastasin, et Eestist. Minu üllatuseks läksid noorte näod rõõmust elevile, sest nende üheks toonaseks iidoliks ei olnud keegi muu kui meie oma Vanilla Ninja. Popmuusika kaudu olid nad avastanud ka Eesti.

Ma ei kahtle, et kui ma täna, kuus aastat hiljem, kohtaksin neid samu Hiroshima noori, siis oleks nende Eesti tundmisse lisandunud veel üks nimi – Baruto. Läinud aasta novembris riigikogu väliskomisjoniga Tokyos käies ei möödunud ühtegi kohtumist Barutot mainimata. Jaapani kolleegid rääkisid temast ülivõrretes.

Praegu on Kaido Höövelson Jaapanis vaid sammu kaugusel pooljumala staatusest. Märtsikuise sumoturniiri võit tõstaks ta oma spordiala valitsejaks – yokozuna’ks. Kümnetel miljonitel jaapanlastel kinnistuks sellega teadmine, et nende sumokangelane on eestlane.

Jaapanis ettevõtlusega tegelevatel eestlastel on nüüd kiired päevad, kuidas Baruto tuntuse kaudu paremini sealsel turul läbi lüüa. Sama kehtib Eesti ja Jaapani suhete kohta laiemalt. See on harukordne võimalus, mida lihtsalt peab kasutama.

Baruto lugu on minu arvates väga ilmekas näide, et vaatamata väiksusele on ühel riigil võimalik tänu oma tublile kodanikule saavutada tuntus ka väga konservatiivses ja meile kauges kultuuriruumis.

Eestil on väikeriigina mõistagi väga keeruline oma lugu maailma viia ning oma kuvandit teadlikult kujundada. Pealegi pole olemas mingit ühte lugu, sest maailma vastuvõtlikkus on ruumiti nii erinev.

See, mida arvatakse meist Euroopas, pole sugugi sama, kuidas Eestit nähakse näiteks ­Aasias. Welcome to Estonia on sõbralik soovitus, kuid tuntus tekib ikka läbi personaalse taju või teadmise.

Alles hiljuti tabasin ennast Amsterdami lennujaamas olukorras, kus pidin iga päev reisijatega tegelevale kohalikule töötajale seletama, et Eesti ei asu Venemaal, nagu tema arvas, vaid on juba ammu Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa. Pealegi on meil hollandlastega sama raha.

Tema pilgus oli kohmetust, kuid ehk jäi lühikesest jutuajamisest talle meelde, kus Eesti asub.

Istanbuli kaubanduskojas Balti suunaga pikka aega tegelenud ametnik vastas kord minu küsimusele, milline kolmest riigist on türklastele kiiremini tajutav, et selleks on Leedu. Küsiva pilgu peale vastas ta lühidalt: põhjuseks on Leedu korvpallimeeskonna lai rahvusvaheline tuntus.

Baruto, Arvo Pärt, Kaia Kanepi, Rein Taaramäe, Ott Tänak, Eesti jalgpallimeeskond, Kerli Kõiv, Carmen Kass ja paljud teised on meie mitteametlikeks saadikuteks laias maailmas, kes tänu oma piire ületavale ja emotsionaalselt tajutavale tegevusele on suutnud Eestit tuntumaks teha ka seal, kuhu tavapärane diplomaatia mitte kunagi ei ulatu.

Loomulikult võiks ju siin ka üleolevalt küsida, miks meil üldse on vaja, et teised meist midagi teaksid või kas meil oleks vaja oma niigi piiratud ressursse selle peale raisata?

Vastust pole raske leida. Tänapäeva väga konkurentsitihedas ja dünaamiliselt arenevas maailmas, kus internetiajastu meedial selle kõige laiemas tähenduses on päratult suur mõju inimeste arvamuste ja hoiakute kujundamisele, pole ka Eesti-sugusel väikeriigil teist valikut, kui püüelda suurema tuntuse ja positiivse tähelepanu suunas. Kui meile on oluline oma riigi turvalisem tulevik ning rahvusvaheline konkurentsivõime, tuleb ka meil senisest teadlikumalt panustada avalikku diplomaatiasse.

Avalik diplomaatia selle kõige erinevamates ja teinekord ootamatuteski vormides on moodsas infomaailmas äärmiselt oluline viis riigi tuntust kasvatada ja kuvandit järjekindlalt kujundada. Häid näiteid on juba praegu terve rida, kuigi sageli on need omavahel vähe seotud.

Alles nädala eest osalesin India pealinnas New Delhis meie rahvuseepose «Kalevipoeg» hindikeelse väljaande «Kalevputra» esitlusel. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse eestvõttel jõudis enam kui neli aastat kestnud projekt tänu tõlkja Vishnu Khare tööle suurepärase tulemuseni.

«Kalevputra» veidi enam kui tuhandeline tiraaž pole miljardiriigile küll kuigi suur, ent ikkagi avab hindikeelsele maailmale esmakordselt värava eesti kirjandusse. Kuuldavasti on juba varsti oodata lisaks ka meie luule tõlkeid.

New Delhi raamatumessi raames toimunud «Kalevputra» esitlus oli ühtlasi ka järjekordne hea võimalus Eestit tutvustada. India välisministeeriumi kultuuridiplomaatia peakoordinaator Suresh Goel oli Eestiga viimati kokku puutunud seitseteist aastat tagasi. Pikaks veninud pausi lõpetas tema enda esinemine meie ­eepose esitlemisel.

Väga sõnakas oli see, et «Kalevputra» esitlus ei saanud läbi ilma Skype’i mainimata. Vishnu Khare rääkis oma kõnes, et Eesti on see riik, kust tuleb Skype. Pole midagi öelda, Skype on Eestile praegu suurimat rahvusvahelist tuntust pakkuv bränd, mis töötab ükskõik millises maailma nurgas poole sõna pealt.

Kui siia lisandub veel jutt meie e-teadlikkusest ning küberteemadest, on kujund tugevalt vormitud – Eesti on kaasaegne, infotehnoloogiliselt kõrgelt arenenud riik.

Infotehnoloogilise tiigri mudel on Eestile vaieldamatult kõige töötavam rahvusvaheline kuvand. Samas on kummaline, et me pole seda siiani piisavalt hästi suutnud ära kasutada.

Viimane maailmanäitus Shanghais oli ses osas paraku hoiatav näide, kus Eesti paviljonis röövisid peatähelepanu hoopiski aukudega põrsad. See polnud sugugi odav lõbu, sest pool aastat kestnud üritus läks meile umbes sama palju maksma kui Pekingisse ehitatav Eesti uus saatkonnahoone.

Samuti pole me suutnud oma e-edu piisavalt veenvalt pakendada ja kaubaks teha. Selle parimas tähenduses. Jah, me oleme konsultantidena väga head. E-riigi akadeemia on siin kindlasti heaks näiteks ning rahvusvaheline huvi meie teadmiste vastu kasvab.

Kuid samas küsis India kommunikatsiooni ja infotehnoloogia minister hiljutisel kohtumisel, miks Eesti ja India kaubavahetuses pole märke sellest samast infotehnoloogiast.

Ometi pole klaas vaid pooltühi. Meie uue põlvkonna alustavad tehnoloogiaettevõtted on lühikese ajaga äratanud rahvusvahelise riskikapitali huvi ning suutnud tõusta maailma omataoliste edetabelites uskumatult kõrgetele kohtadele.

Eks sellele aitab kindlasti otsati kaasa meie vahetu naabrus. Skandinaavial on maailmas hea maine nii tugevate demokraatlike ühiskondade kui kvaliteetseid tooteid pakkuva piirkonnana. Oma rolli mängib ka Põhjamaade investeerimisvõimekus, millele viitab kas või sellesama Skype’i lugu.

Eesti tutvustamisel maailmas ­Euroopa Põhjamaana ei ole seetõttu vaid geograafiline tähendus. Näiteks kvaliteeti ja brändituntust hindavas Aasias on see taust vägagi suure kaaluga. Euroopas aitaks see aga meid vaikselt välja tirida eelarvamuslikust ekssovettide kuvandist.

Põhjamaalikust korraarmastusest sündis 2008. aastal Eestis idee, mis nüüdseks on sisuliselt vallutanud kogu maailma. Koristustalgute projekt «Teeme ära!» jõuab eeloleva poole aasta jooksul enam kui 80 riiki Afganistanist Brasiiliani ning Kanadast Malini. See on hea näide, kuidas kodanikualgatusest sündinud idee võib riigile ilma suuremate kulutusteta tuua väga suurt tuntust.

«Teeme ära!» («Let’s do it!») positiivne bränd on kindlasti väärt, et ka riik sellesse oma jõudude ja võimalustega panustaks. Rohelise mõtteviisi üleilmse leviku juures annaks see Eestile võimaluse olla hästi nähtav ning tugevdaks meie kuvandit rahvusvaheliselt hoolivast ja panustavast riigist.  

Kirjeldus Eesti loost suures ilmas poleks aga sugugi täiuslik, kui sellest puuduks meie enda identiteedi keskseim tegelane – ajalugu. Sofi Oksaneni «Puhastus» on viimasel ajal taas tekitanud meie seas vaidlusi, kuidas või kes peaks meie minevikulugu kirjeldama.

Õigupoolest pole ju küsimus selles, kuidas hinnata Oksaneni raamatu mõju Eesti kuvandile. Pigem on oluline, mida me ise suudaksime teha selleks, et meie ajalugu oleks rahvusvaheliselt paremini dokumenteeritud ja ka emotsionaalselt mõistetud.

Siingi pole sugugi vähe häid näiteid. Kirjanik ja dokumentalist Imbi Paju on suutnud Eesti ajaloolisi pöördemomente kirjeldavad teosed viia erinevatesse keele- ja kooliruumidesse. Sama on näiteks õnnestunud dokumentaalfilmi «Laulev revolutsioon» autoritel.

Meie ajalugu on keeruline ja seda pole kaugeltki lihtne seletada. Kuid mida rohkem on erinevaid pidepunkte, ehk kunagi ka näiteks Hollywoodi filmini välja, seda enam on ka meie enda lugu palju laiema kandepinnaga.