Urmo Raus ⟩ Mida teevad meretuulepargid, kaevandused ja lageraied meie identiteediga?

Urmo Raus oma maalinäitusel «Lotofaagide saar Capri» Pärnu uue kunsti muuseumis. FOTO: Marie Virta Foto: Marie Virta

Sõitsin sügisel autoga läbi Normandia Bretagne’i, Prantsusmaa läänetippu. Olen seda teed sõitnud kümneid kordi ja alati nautinud Normandia avaraid maastikke. Neil üles-alla looklevatel teedel hõljudes tekib mõnus linnulennu vabaduse tunne, kirjutab kunstnik Urmo Raus.

Seekordne sõit aga jahmatas, sest maastik oli muutunud. Igas suunas, kuhu vaatasin, nägin tuulegeneraatoreid, ja neid oli sadades, nii kaugele, kui silm ulatas. Tuuleveskid olid kõrgemad kui lagendikke liigendavad metsatukad, ja pilt, mis avanes, oli ehmatav. Esimest korda proovisin läbida Normandiat, jälgides mitte ümbrust, vaid ainult oma teerada.

Mõni nädal hiljem läksin Haagi randa. See on umbes viieteistkümne kilomeetri pikkune rannariba, mis ulatub Maasi jõe deltani, kust algab Rotterdami sadama suue. Rannaäärsed liigirikkad düünid on looduskaitse all ja see rannaala tervikuna on Madalmaade linnastunud osa Randstadi väga hinnatud puhkeala. Samal kunagisel Scheveningeni kaluriküla äärsel rannaribal hakkas kaluripaate maalima Vincent van Gogh. Düünid on inspireerinud paljusid kuulsaid Madalmaade kunstnikke ja tegu on kultuuriloolise pärandmaastikuga.