:format(webp)/nginx/o/2022/11/25/14985659t1h59fe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/13/15077746t1h5070.jpg)
- Suhtumine maasse on meie identiteedi põhialus.
- Kui maapärand lammutada, kaotab ta emotsionaalse väärtuse.
Sõitsin sügisel autoga läbi Normandia Bretagne’i, Prantsusmaa läänetippu. Olen seda teed sõitnud kümneid kordi ja alati nautinud Normandia avaraid maastikke. Neil üles-alla looklevatel teedel hõljudes tekib mõnus linnulennu vabaduse tunne, kirjutab kunstnik Urmo Raus.
Seekordne sõit aga jahmatas, sest maastik oli muutunud. Igas suunas, kuhu vaatasin, nägin tuulegeneraatoreid, ja neid oli sadades, nii kaugele, kui silm ulatas. Tuuleveskid olid kõrgemad kui lagendikke liigendavad metsatukad, ja pilt, mis avanes, oli ehmatav. Esimest korda proovisin läbida Normandiat, jälgides mitte ümbrust, vaid ainult oma teerada.
Mõni nädal hiljem läksin Haagi randa. See on umbes viieteistkümne kilomeetri pikkune rannariba, mis ulatub Maasi jõe deltani, kust algab Rotterdami sadama suue. Rannaäärsed liigirikkad düünid on looduskaitse all ja see rannaala tervikuna on Madalmaade linnastunud osa Randstadi väga hinnatud puhkeala. Samal kunagisel Scheveningeni kaluriküla äärsel rannaribal hakkas kaluripaate maalima Vincent van Gogh. Düünid on inspireerinud paljusid kuulsaid Madalmaade kunstnikke ja tegu on kultuuriloolise pärandmaastikuga.
/nginx/o/2023/01/13/15077747t1hc433.jpg)
Põhjamere-äärsetes düünides mere ääres istudes on alati olnud lõõgastav vaadata horisonti ja mõlgutada mõtteid. Nüüd avastasin aga enda meelehärmiks, et vaba horisonti enam ei ole ja see on täis ehitatud tuuleparke. Silmapiiri asemel loojub päike tuulegeneraatorite lõputu rivi taha.
Ühe Euroopa vanima põlisrahvana oleme jõudnud oma praeguse keelelis-kultuurilise identiteedini paljuski tänu paiksusele. Kui inimkäte loodu võtab maa varem või hiljem tagasi ja õitsvaid talukohti jäävad meenutama vaid metsistunud õunapuud, siis maastiku mälu säilib kauem. Maastikud on kultuuris, kus varasem kirjapandud pärand praktiliselt puudub, kultuurimälu säilitajad. Muinasaegsed maalinnad on praegu kõigest maastikud, kuid me teame ja kujutame ette ajalugu, mis on nendega seotud.
Ühe Euroopa vanima põlisrahvana oleme jõudnud oma praeguse keelelis-kultuurilise identiteedini paljuski tänu paiksusele.
Ka meie emakeelt kutsuti vanasti maakeeleks. Eesti keel pole olnud alati homogeenne, meil on olnud erinevad murrakud, mitu suurt murderühma ja lisaks saksa, vene, rootsi ning nüüd ka inglise keele mõju. Keel muutub ajas. Meie kõrghariduspoliitika näitab, et oleme mitte kakskeelsesse maailma suundumas, vaid eesti keel ongi juba muutumas inglise keele kõrval alama haridusastme keeleks. See on uus reaalsus, millest ei saa kahjuks varsti mööda minna ükski emakeelset kõrgharidust taotlev tudeng.
Meie keskel on üha rohkem mitmikidentiteediga inimesi, ja mitte ainult sisserännanute tõttu, vaid ka avatud maailma tõttu, sest eesti noored leiavad üha sagedamini endale sobiliku elukaaslase mujalt. Siingi mängib määravat rolli keel, mis ühendab ühesuguse mõttemaailma ja haridustasemega inimesi. Keel on meie keskne kultuuriidentiteet. Kui eraldada eesti keel meie identiteedist ja see peaks kunagi hääbuma, nagu juhtus liivi keelega, mis jääb veel meile alles?
Oleme usaldanud oma looduse hoidmise meie emakeelsete kaasmaalaste kätte, eeldusel, et neil on lisaks praktilistele teadmistele ka südametunnistus. Südametunnistus pole iseenesest midagi hoomamatult abstraktset, vaid sellest inimese väärtuspõhisest sisetundest lähtuvad paljud valikud. Me kõik ju loodame praegugi, et Kremli türanni korralduse korral kasutada tuumarelva leidub käsuahelas keegi, kes otsustab seda oma südametunnistusest lähtuvalt siiski mitte teha. Umbes sarnasele nupulevajutaja tärkavale südametunnistusele loodavad ka kõik oma koduküla metsatukka hävitamist või koduõue karjääri avamist takistada püüdvad kodanikud.
Moskva plaan Virumaa pahupidi pöörata vallandas perestroika ajal fosforiidisõja. Tagantjärele võib öelda, et just maa enda kallale minek äratas unest meie muidu tuima rahva. Vähemalt sel ajal saadi aru, et kui kaob keel, jääb vähemalt alles maa, kui aga lagastatakse maa, siis võib kindel olla, et maalt kaob ka põlisrahvas, kes kannab kultuuri.
Suhtumises maasse kui ühte meie identiteedi põhikomponenti pole küsimus ühes või teises planeeringus, polügoonis, vaid tervikpildis. Kui liita kõik juba tehtud ja alles planeeritavad kaevandused, meretuulepargid, lageraied, metsloomade riiklikud jahikohustused ja muud meie loodust käsitlevad kavad kokku, siis mis jääb meile meie looduspärandist tervikuna alles?
Tallinna vanalinn kaotaks üsna kiiresti oma väärtuse, kui seda ei kaitstaks ega nähtaks ühtse tervikuna. Vanalinna kaitsekava on läbi mõeldud alates üksikust hoonest kuni kaugvaadete ja vaatekoridorideni. Osale omanikest see meeldib, teistele võib-olla mitte, kuid kõik saavad aru, et see on ühise asja nimel.
Niisamuti on meie maapärandiga. Kui seda igast otsast tükkhaaval lammutada, kaotab ta emotsionaalse, kultuurilise ja lõpuks ka majandusliku väärtuse ning kui me seda maad juba ise enam ära ei tunne, võib üsna kindel olla, et meie lapsed või lapselapsed ei taha enam sinna tagasi pöörduda. Eesti keeles tuleb tulevik tulemisest ja minevik minemisest. Kui tahame minna tulevikku, peame seda tegema paratamatult läbi mineviku. Maapärandisse on samuti kodeeritud nii minevik kui ka tulevik.
Sügavama kultuurimälu kiht, maa enda saatus, pole loomeliitude juhatuste närvi värelema pannud.
Võiksime eeldada, et looduspärand on meie loovintelligentsi mure. Kuid hiljutine loomeühenduste juhatuste erakordne ühispöördumine meenutas kangesti Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi avaldust, põhimure piirdus punamonumentide mälukihiga. Sügavama kultuurimälu kiht, maa enda saatus, pole loomeliitude juhatuste närvi värelema pannud.
Meenub paari aasta tagune episood, kus Amsterdamis õppiv kunstitudeng istus Eesti saatkonna ees Haagis maas, sõi millegipärast demonstratiivselt banaani ning lasi tänaval üürata magnetofonist Alo Mattiiseni fosforiidisõja aegset loitsu «Ei ole üksi ükski maa». Seda ei teinud noormees mitte murest Maaema pärast, vaid ta protestis sel moel Eesti valitsuse koosseisu vastu, mis talle ei meeldinud. Umbes nii võideldakse praegu naftatööstuse vastu, visates tomatisuppi mitte Shelli peakorteri, vaid hoopis sisepõlemismootorite-eelse ajastu maalikunstnike šedöövrite pihta.
Loomeliidud valisid samuti ohutu supiloopimise tee justiitsministri vastu, kuid ei taibanud samal ajal toetada keskkonnaministrit, kes on teinud julge sammu ja astunud välja meie maapärandi kaitseks.
Kui avaldati Eesti mõjukate nimekiri, polnud seal ühtegi praegust olulist kirjanikku, kunstnikku, filosoofi ja alles sajast nn mõjukast viimane oli helilooja Arvo Pärt. Kuigi selline nimekiri on arusaadavalt küsitav, on mingi tõde selles siiski. See tõde on meie traagika, et loovintelligents, kes peaks olema ühiskondliku debati eesliinil, ei lähe enam rahvale korda ja rahvas ei lähe ka talle enesele korda. Kes on rahvas, on omaette küsimus.
Linnart Mäll (1938–2010), eesti orientalist, dissident ja mõtleja, oli üks Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) asutajatest ja selle esimene president. Mäll võitles põlisrahvaste õiguste eest, kes polnud jõudnud oma riigini. Kui ERO Haagis ametlikult 11. veebruaril 1991 asutati, polnud ka Eesti veel de facto iseseisev.
EROsse kuulusid udmurdid, komid, krimmitatarlased jt. Sellele, et Vene nafta ja gaas ei tule mitte Venemaalt, vaid Siberi põlisrahvaste anastatud territooriumitelt, me iga päev enam ei mõtle. Siberi põlisrahvaste endi ökoloogiline jalajälg on olnud imeväike, kuid selle on suureks teinud teised. Saksa n-ö roheline gaas on roheline ainult toru ühes otsas. Kui suur ökoloogiline jalajälg teise otsa maha jääb, rohepropagandiste ei huvita.
Looduse hävitamine loodushoiu nimel ei oleks isegi parimale fantaasiakirjanikule pähe tulnud.
Oma sõitu Normandias ei võtnud ma ette turismi, vaid töö pärast. Mul oli seal kohtumine kohaliku arhitektiga, kellega arutasime ühe kunagise kalavõrgutööstuse muutmist loomekeskuseks. Ühtäkki rääkis arhitekt küttesüsteemist. Ta oli veendunud, et kõige odavam ja ökoloogilisem on praegu kütta Prantsusmaal pelleega. Mis pagana «pellee»? Ma polnud seda sõna prantsuse keeles kuulnud. Siis sain aru, et see on pellet. Küsimuse peale, kust tuleb pellet, vastas arhitekt, et ta ei tea, kuid valitsus toetab selle kasutamist. Mul õnnestus Liivimaa laante säästmise nimel klient ümber veenda ja soovitasin tal jääda edasi Vene-tüüpi gaasikütte peale. Lähtusin oma kodukandi põlisrahva huvidest ja nii suuremeelne kui Mäll ma ei olnud.
Looduse hävitamine loodushoiu nimel ei oleks isegi parimale fantaasiakirjanikule pähe tulnud. «Draama Liivimaal», kirjutas Jules Verne 1893. aastal. See ei olnud küll žanrilt ulme-, vaid kriminaalromaan. Prantsusmaa jaoks oli juba sel ajal fantaasia seegi, et kusagil Euroopa teises servas eksootiliselt kõlaval Liivimaal on alles lõputud põlislaaned. Verne viis industriaalajastu kangelased sageli tagasi puutumatu looduse Eedeni aeda ning laskis neil seal oma tehnilise taibu ja teadmistega hiilata. Kuid loodust arulagedalt hävitama nad kunagi ei hakanud.
Verne elas elu lõpus Amiensis ja sellest Pikardia linnast kulgeb tee Normandiasse, millest oma lugu alustasin. Mõtlesin seekord Amiensist möödudes, mida ta oleks arvanud laiuvatest tuuleparkidest ja mis mõtted tal oleks tekkinud postindustriaalse inimkonna kohta. Kui Jules Verne kirjutaks täna oma kodukandi tehismaastikest romaani «Draama Normandias», siis kas see oleks kriminaal- või ulmeromaan?