Õ-tähe tänapäevane kuju sündis Lüganusel

Otto Wilhelm Masing. Foto: Eesti Entsüklopeedia

Üks, mis eestlasi teistest Euroopa rahvastest eristab, on õ-tähe märk, mida enamiku Euroopa rahvaste alfabeetidest ei leia. Ladina alustähestiku eesti keelele sobivaks kohandamisel ei pääse kuidagi mööda Otto Wilhelm Masingu isikust, sest just tema tõi meie kirjakeelde õ-tähe, lisades sel eesmärgil o-tähele kapsarauakujulise lainja märgi ehk tilde.

Õ-tähe sünnipäeva aluseks võetakse harilikult 1816. aastast säilinud Masingu kiri Rosenplänterile, milles ta juhib tähelepanu õ-hääliku jaoks trükimärgi loomise vajadusele. Nimelt tekkis tal Äksi kihelkonda pastorina tööle asudes võimalus (tänu Tartu lähedusele) hakata ellu viima oma suurejoonelisi kirjastamisplaane.

Kuna Masingu ideaal oli häälikkiri, siis sündisid sellest arutelud, milliseid tähemärke eesmärgi saavutamiseks kasutada. 1817. aastal tutvustas Masing Rosenplänterile juba nelja varianti õ-hääliku trükikirjas tähistamiseks. Masing ise eelistas neist kahe punkti vahel olevat püstkriipsu, mille ta võttis kasutusele 1818. aastal ilmunud «Pühapäeva vahelugemistes».