JUHTKIRI ⟩ Kremli karistamatuse lõpp läheneb järjest kiiremini

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Human Rights Watchi ülevaateraportis on kesksel kohal Venemaa agressioon Ukrainas.
• Agressorile ei tohi järeleandmisi teha, sest muidu see julgustab teisi agressoreid.
• Ajaloosüü mõistmine on valulik, kuid see aitab tulevasi inimõiguste rikkumisi ära hoida.

Üks kahest mõjukaimast inimõigusorganisatsioonist Human Rights Watch (HRW) avaldas neljapäeval möödunud aasta ülevaateraporti, kus kesksel kohal on mõistagi Venemaa agressioon Ukrainas.

Butša veretööd ja Mariupoli draamateatris varjunud tsiviilelanike halastamatu pommitamine moodustavad sõja mastaape arvestades väga ilmeka, kuid siiski vaid väikese osa kõigist jõhkrustest. Venemaa president Vladimir Putin on lapsetapja ja vägistaja.

HRW ütleb muu hulgas, et Putini jultumus sai võimalikuks seetõttu, et tal lasti pikka aega karistamatult tegutseda. Kuid Ukrainas toimuv ei oleks pidanud olema üllatus nendele, kes on olnud kursis Vene vägede varem toime pandud julmustega Süürias.

Seda inimõiguste ühendus küll ei ütle, kuid tuleb rõhutada, et Putini ja Venemaa süüdimatuse lõpetabki sõda. Aeglaselt, kuid kindlalt on lääs jõudnud arusaamale, et hullunud agressori saab peatada üksnes tema täielik sõjaline lüüasaamine. Lõpuks saab Ukraina oodatud raskerelvi.

USA vabariiklaste veteranpoliitikuist eksministrid Condoleezza Rice ja Robert Gates on avaldanud ühisartikli (Washington Post, 7.1), kus nad ütlevad välja, et vajadusel peavad Ühendriigid olema valmis vahetult sõtta sekkuma. Venitada ei tohi ja sisuline kohtuotsus Putini režiimile on küps. Mis tahes järeleandmised agressorile on ohtlikud ka seepärast, et need julgustavad järgmisi võimalikke agressoreid.

Kuid nagu öeldud, see on lääne poliitikute vastutus, mitte inimõigusühenduse pärusmaa. HRW teeb Ukraina olukorrast oma järeldused, mis selgelt haakuvad arusaamaga, et vastus sõjakurjategijale olgu karm. Aastaülevaate pealkiri ja paatos ütlevad, et Ukrainaga seotu peab andma uue mudeli, kuidas käsitleda inimõiguste rikkumisi kõikjal maailmas.

HRW arvestab Ukrainat universaalseks inimõigustemudeliks pakkudes sellega, et seal võidab headus ning kurjus saab oma karistuse.

Kui viimastel päevadel Ukraina toetajad rõõmustavad, et Hiina teeb kannapööret suhetes Moskvaga, siis HRW osutab juba saatesõna avalauses uiguuride piinamislaagritele, mille eest vastutab Pekingi esikommunist Xi Jinping. Võimalik poolevahetus Vene-Ukraina sõjas ei tohi kellegi kuritegusid kustutada või pisendada.

Samas vaimus kõlab meeldetuletus, et Joe Biden presidendikandidaadina nimetas Saudi Araabiat paariariigiks, kuid USA presidendina otsib ta ajakirjanikutapjast kroonprintsi tuge naftahinna kontrolli all hoidmiseks.

Inimõiguste käsitlus peabki olema ühtlaselt põhimõttekindel ja reaalpoliitilised kaalutlused ei tohi seda hägustada.

Paistab, et HRW arvestab Ukrainat universaalseks inimõiguste mudeliks pakkudes sellega, et seal võidab headus ning kurjus saab oma karistuse. Selline areng pole kaugeltki kõigis konfliktipiirkondades aimatav ja ilmselt võtab kaua aega seegi, millal Vene rahvas oma sõjasüüd mõistma hakkab.

Lähtekohad on siin sarnased Natsi-Saksamaaga, nagu kirjutab meie reedesel arvamusküljel endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste. Ajaloosüü mõistmine on valulik ja kestab kaua, kuid see aitab tulevasi inimõiguste rikkumisi ära hoida.

Praegu ootame pingsalt Kremli karistamatuse lõppu. Kas ja millal jõuab järg inimõiguste rikkujateni Hiinas, Afganistanis, Iraanis või Etioopias, seda näitab aeg.