KRISTER KIVI ⟩ Oleme lõpuks koroonapaanikast vabanenud

Krister Kivi. Foto: Konstantin Sednev

Inimesed on hakanud rääkima sündmustest, mis toimusid «koroonaajal». Kasutusele on tulnud ka ajamääratlus «pärast Covidit». Kõik see näib ütlevat, et juhtus mis juhtus, kuid nüüd on see möödas otsekui päiksevarjutus või mingi muu hirmus sündmus, millel on kindel algus ja lõpp. Kuid Covid-19 ei ole kadunud, muutunud on vaid see, kuidas me sellest haigusest mõtleme ja räägime. Mida peame mõistlikuks ja mida ebaproportsionaalseks.

Tõenäoliselt ei igatse enamik inimesi tagasi ebatavalisi piiranguid ja ärevust, mis iseloomustasid 2020. ja 2021. aastat. Ma mäletan, kuidas kolme aasta eest märtsis sõitsin öösel jalgrattaga toidupoodi, püüdes kanda maski ka siis, kui mäest üles väntasin. Muidugi lõppes õhk otsa ning pidin maski eest rebima, et see hiljem (nüüd juba «mustade kätega») – ehkki poes polnud peaaegu kedagi – ette panna. Mis see oli? Paanika! Nagu seegi, kui tahtsin ühele eakamale sugulasele viia ajalehti, kuid otsustasin neid igaks juhuks enne steriilsesse kilekotti suskamist praeahjus veidike kuumutada. Mingil hetkel läks ärevus aga üle – igaühel eri ajal.

Kuidagimoodi saame nüüd kõik hakkama, ilma et politsei trammidest ja poodidest maskideta inimesi välja lohistama peaks. Isegi see, et kõrtsid tohivad taas õhtuti lahti olla, ei too kaasa apokalüptilisi tagajärgi. Haiglate ülekoormus ei ole viimasel ajal meedias peateemaks olnud.