Rait Maruste ⟩ Venemaal läheb põlvkondi aega, et tunnistada oma sõjasüüd

Putin põlvitab lillede asetamiseks Minini ja Požarski mälestussamba jalamile rahvusliku ühtsuse päeval, 4. novembril 2022. Aga oma sõjasüü tunnistamise algetki pole tänasel Venemaal näha. Foto: Mikhail Metzel

On juba küsitud ja arutletud, mis saab peale Ukraina sõja lõppu edasi. Tänane Ukraina igakülgne aitamine on vältimatu meie kõigi huvides, tuleviku küsimus ei ole ainult Ukraina küsimus, vaid eksistentsiaalsuseni ulatuv küsimus ja lahenduste otsing tervele Euroopale, kirjutab Rait Maruste (Reformierakond).

Möödunud sajandi impeeriumite kokkuvarisemisega kaasnenud kataklüsmid tõid Euroopale kaasa mõned kogemused, millel on väärtus ja tähendus tänagi. Vapustused ja arengud tõestasid, et impeeriumid püsivad ainult vägivalla ja šovinismi toel. Tõestasid ka Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide piiride kokkupuute ja põrke reaalsust. Kuid katastroofid tõestasid ka seda, et vabad demokraatlikud ühiskonnad võivad minevikust üle saada ja terveneda. See teostub, kui läbida süü tunnistamise, andestuse ja leppimise pikk ja valus tee.

Vabad demokraatlikud ühiskonnad võivad minevikust üle saada ja terveneda. See teostub, kui läbida süü tunnistamise, andestuse ja leppimise pikk ja valus tee.