JUHTKIRI ⟩ Eesti teatrit raputanud kultuurivedurile on vaja kütust

Kultuuriveduri üleandmine Peeter Jalakasele Postimehe toimetuses 11. jaanuaril 2022 Foto: Tairo Lutter

• Postimehe kultuurivedur Peeter Jalakas pole mitte ainult Von Krahli looja.
• Von Krahl on lisaks teatrile ka kultuuri maja kõige laiemas mõttes.
• Peeter Jalakas on ka terava pilgu ja hea maitsega restoranipidaja.

Luule, see ei tule tuulest ega kuku käisest ka. Teatriga on samamoodi, seda tuleb teha südamest ja hoolimata enesest. Täpselt nagu on teinud Postimehe kultuurivedur 2023, Von Krahli teatri juht ja rajaja Peeter Jalakas.

Kui Jalakas 90ndate alguses maailma teatritippude juures teadmisi omandas ja Eestisse naasmise eel küsis, kuidas kõike seda ägedat, uuenduslikku ja teistsugust teatritegemise kunsti oma sünnimaal tutvustada, andis tema õpetaja, kuulsa Odini teatri juht ja rajaja Eugenio Barba nõu, et tee festival. Sellest mõttest sündis Baltoscandal.

Kui Peeter Jalakas poleks meid viinud tundmatutele teatriradadele (isegi kui esialgu tundusid tema ideed ja lähenemised vast isegi hullumeelsed ja võõristavad), siis poleks meil Von Krahli teatrit, võibolla poleks tekkinud sellist teatrit, nagu oli NO99, ja esile kerkinud kõiki neid eriilmelisi esituskunstnikke, kes oma mõtteid esitlevad Kanuti Gildi Saalis.

Seega, Postimehe kultuurivedur Peeter Jalakas pole mitte ainult Von Krahli looja, ühe algupärase ja kunstiküpse Eesti teatri rajaja, vaid just tema eestvedamisel, toel ja (ka riigi) rahastusel on 30 aasta jooksul Rataskaevu tänavas, endises trükitööliste liidu majas tehtud uuenduslikku lavakunsti.

Von Krahl on lisaks teatrile ka kultuuri maja kõige laiemas mõttes: see, mis toimus ürituste ajal, vahel ja järel, on erutanud, tõuganud ja raputanud Eesti vaimuelu kõige laiemal pinnal.

Kui Postimees vastselt kultuurivedurilt otse küsis, kas tema, Peeter Jalakas, on Eesti teatrit muutnud, siis vastas too enesekindalt: «Arvan, et olen küll.»

Aga mitte üksnes teatrit. Von Krahl on lisaks teatrile ka kultuuri maja kõige laiemas mõttes. Kontserdid, tantsuööd, baar ja kuulsad Von Krahli täidisega torud – see, mis toimus ürituste ajal, vahel ja järel, on erutanud, tõuganud ja raputanud Eesti vaimuelu kõige laiemal pinnal.

Minnes veidi luuleliseks, võib öelda, et Von Krahli teater koos oma baariga on 30 aasta jooksul olnud kui üks rammusa mullaga peenar, kust on võrsunud rohkem kultuuriideid, kui jõuab kokku lugeda. Need, kes on sealt ideid saanud ja inspiratsiooni ammutanud, mõistavad seda ütlematagi. Ja et Jalakas on ka terava pilgu ja hea maitsega restoranipidaja, on ta loonud külastajatele võimaluse seda kultuuripeenart jõudumööda ka väetada.

Sellest aastast alates on teatrite riikliku rahastamise alused muutunud, kuid uue süsteemi rakendamine on jäänud venima – kuigi aasta on kestnud ligi kaks nädalat, ei tea ükski riigilt tegevustoetust saav etendusasutus, ei riiklik ega erateater, kui palju neile selleks aastaks raha on eraldatud. See on üsna muserdav olukord.

Seega ei saa ka Peeter Jalakas täna rääkida oma plaanidest, vaid üksnes unistustest. Ja Postimees saab omalt poolt vaid soovida, et Jalakal ja tema meeskonnal jätkuks finantse oma kultuurivedurile kütuse ostmiseks.

Tõesti, isegi praegu tunduvad Jalaka unistused uuenevast teatrist paljudele võibolla võõristavad – sest keegi peale tema ei kujuta veel ette, mida tähendab üks virtuaalsusega tegelev teater. Aga viimased 30 aastat kinnitavad, et Peeter Jalaka vedur suudab teatrikülastajad ikka ja jälle viia huvitavale, pöörasele ning uusi maailmu avastavale sõidule.