JUHTKIRI ⟩ Miks tippjuhid oma valdkonnale puudulikke teenisid

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Ministeeriumid teevad oma tööd puudulikult.
• Ukraina sõda pani Eesti riigiaparaadi tööle.
• Ministeeriumid nokitsevad liiga omaette.

Postimees pani Eesti ministeeriumitele möödunud aastal tehtu eest hinded ja keskmine on kidur kolm. Keskkonnaministeerium, rahandusministeerium ja justiitsministeerium said puuduliku. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, maaeluministeerium ning kultuuriministeerium kolme miinusega. Pikemaid põhjendusi nendele hinnetele saab lugeda Fookuse lehekülgedel.

Siiski on Meelis Oidsalu ja Meinhard Pulga artiklis antud hinnang Eesti riigi kohanemisele möödunud aasta suurte vapustustega kokkuvõttes positiivne. Eesti tegevus pärast Ukraina vabadussõja algust on olnud otsustav ja selge. Kõrgeima hinnangu pälvivad just julgeolekupoliitikaga seotud ministeeriumid: kaitseministeerium, siseministeerium ja välisministeerium.

Eesti oli esimesi, kes andis Ukrainale sõjalist abi; põgenikekriisiga toimetulekule on kokkuvõttes vähe ette heita ning varem Eestit iseloomustanud diplomaatiline arglikkus asendus selgete sõnumitega. Vahetus kriisitöös pole me endale häbi teinud.

Teisiti on aga lood n-ö tavavaldkondadega, kus annavad tunda juba varem kuhjunud probleemid ja inerts. «Ametnike loidus koos poliitilise tellimusega» on iseloomulik väljend, mida üks Postimehe allikatest ühe puuduliku hinde pälvinud ministeeriumi tegevuse ja tegevusetuse kohta kasutas.

Siit jõuame Eesti riigihalduse olulise probleemi juurde. See on poliitikute ja ametnike tõhusa koostöö küsimus.

Venemaa kallaletung Ukrainale oli säärase ulatusega sündmus, et sellele pidi kiirelt reageerima. Poliitilise juhtkonna ja ametnikkonna arusaamad ei erinenud ja koostöö toimis, sest teisiti polnudki mõeldav. Samal ajal on valdkondi, isegi rahandus, kus poliitiline tellimus muudab ametniku tuimaks, entusiasmita käsutäitjaks ning sellepärast on ka koostöö tuim ja tulemused küsitavad.

Meil on valdkondi, kus poliitiline tellimus muudab ametniku tuimaks, entusiasmita käsutäitjaks.

Kahtlemata ei ole ametnikud need, kes peaksid tegema suuri poliitilisi otsuseid. Selleks on poliitikud. Ametnikkonna mugandumine ning ministrid ja riigikogu liikmed, kes sellest jagu ei saa, on probleemi üks pool. Nii tekivad asendustegevused. Sünnivad probleemide olemust halvasti avavate ja lohisevate seletuskirjadega eelnõud ning lõpmatud väljatöötamiskavatsused, millest lõpuks midagi ei sünni.

Kuid teine pool on see, kui poliitiline tellimus on käest ära, näiteks nõuab suuri kulusid, aga eirab küsimust, kust raha tuleb. Või nõuab mõnd seadusepügalat, mis kasvatab ebamõistlikult halduskoormust. Sageli püütakse riiki juhtida rohkem koalitsioonilepinguga kui põhiseaduse alusel ja mõistusega.

Üks asjatundja märkis Postimehele, et «suur aur läheb probleemide väljamõtlemisele seal, kus neid sisuliselt pole». See aga tähendab tegelike probleemide ignoreerimist. Selliste hädade eest peavad meid kaitsma tugevad tegevjuhid, ministeeriumikantslerid.

Jääb lisada, et kolmapäevases lehes on ka artikkel sellest, kuidas ühe valitsuserakonna, Isamaa vastuseisu tõttu pandi pidur erakondade rahastamise järelevalvet tõhustavaid meetmeid sisaldavale eelnõule. See on näide väga halva poliitilise tellimuse kohta, mis avab veelgi justiitsministeeriumile pandud kahe tagamaid.