:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2019/12/26/12834783t1h5fd3.jpg)
- Oma suhtumist Ukraina sõtta üritatakse varjata.
- Vene sportlased peaksid ütlema tõde Ukraina sõja kohta.
- Venemaal leidub ka inimesi, kes Kremli propagandat ei karda.
Vene sportlaste jutt sõjale vastu olemisest võib olla vaid kate suurele sõprusele Vladimir Putiniga, märgib vanemtoimetaja Priit Pullerits.
Kas te ei ole tähele pannud, et jutud venelastega nende lojaalsusest Eestile kipuvad jääma poolele teele, sest kuidas nad suhtuvad Venemaa algatatud sõtta Ukrainas, mis on otseselt seotud ka Eesti julgeolekuga, jääb enamasti välja ütlemata? Näiteks tegi «Aktuaalne kaamera» eelmisel nädalal lõigu Vene kodanike huvi kasvust Eesti kodakondsuse taotlemise vastu, kus sõna sai ka üks taotlejaist, Moskvas sündinud ja üles kasvanud ning kaheksa aastat Eestis elanud noormees. Ta ütles, et Eesti on see riik, kus ta tahab elada, ja andis mõista, et peab Eestit oma maaks, kus on tema väärtused ja kus elavad tema inimesed. Kõlab ilusti, aga teinekord on kõnekam, mis ütlemata jääb. Sellest, mida ta arvab Venemaa kallaletungist Ukrainale, polnud sõnagi.
Samuti eelmisel nädalal, pärast Eesti jalgpallurite ja Venemaa koondise peatreeneri Valeri Karpini pildiskandaali, jõudis Venemaa suurest spordiportaalist sports.ru meieni Karpini abikaasa Darja jutt, kuidas ta mehele väga meeldib Eestis ja kuidas ta on Eesti patrioot. Naine nimetab teda koguni eestlaseks. Kuni me aga ei tea, mis moodi suhtub Karpin – kes, muide, on nimetanud end nõukogude inimeseks – Venemaa alustatud sõtta, oleks lihtsameelne lasta end tema naise Eesti-mesijutust uinutada. Seesuguseid põhiküsimusest möödahiilimisi on need, kes vaevunud märkama, saanud näha-kuulda juba sõja algusest saadik. Niipea kui jutt veereb suhtumisele Venemaa alustatud sõtta ja Venemaa süüle, hakkavad kõlama ebalevamad ja ambivalentsemad noodid. Kui sellele tähelepanu juhtida, kõlab sageli õigustuseks, et Ukraina vastu alustatud sõda hukka mõista ei saa, kuna sugulased elavad Venemaal ning võivad seetõttu langeda seal repressioonide ohvriks.
Niipea kui jutt veereb suhtumisele Venemaa alustatud sõtta ja Venemaa süüle, hakkavad kõlama ebalevamad ja ambivalentsemad noodid.
Seda põhjendust Venemaa vallandatud sõja teemal vaikida kasutas mullu kevadel teiste seas ka Ameerikas mängiv suur ja tugev hokiäss Aleksandr Ovetškin. Kummatigi on see mugav ja õõnes ettekääne, mille lasi pihuks ja põrmuks Moskva Suure Teatri õbluke balletitäht Olga Smirnova, kes lahkus just avalikuks protestiks Putini sõja vastu Hollandisse. Sugulased jäid Venemaale. Ovetškini vaikimise tegelik põhjus peitub selles, et ta on Putini poolehoidja, tema toetuseks loodud liikumise PutinTeam käivitaja.
Selge see, et nõuda Eestis kelleltki käsu korras Venemaa alustatud sõja, teise riigi ja rahva hävitamise hukkamõistmist ei anna siirast tulemust, ning veel vähem maksab loota, et käsu korras keegi sisimas oma veendumusi muudaks ja moraalset kompassi korrigeeriks. Küll aga maksab teraselt tähele panna, mida keegi Ukrainas toimuva sõja teemal ütleb – ja veel olulisem, mida ütlemata jätab. Ning mitte lasta end peibutada ümarast ilujutust, kus põhiküsimusest libisetakse sujuvalt mööda.