Juhtkiri ⟩ Riik peab olema tormikahjude hüvitamisel näoga inimeste poole

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Tuleb leida keegi, kes vastutab.
• Eesti ei ole geograafiliselt asukohas, mida laastaksid pidevad loodusõnnetused.
• Inimeste usaldus oma riigi vastu peab säilima.

Inimestel on õigus oodata tormikahjude eest kompensatsiooni, ent küsimus on, kes seda maksab. Unustada ei maksa ka omavastutust. Oluline on, et riik oleks näoga inimeste poole ja tekiks selge vastutusahel.

Tänane Postimees kirjutab, kuidas paljud mitu päeva torm Birgiti ajal elektrita jäänud saarlased ootavad Elektrilevilt kompensatsiooni. Ent seda peale mõne erandi tulemas ei ole, sest Elektrilevi järgi järgib ettevõte seadust, mis kompensatsiooni maksmist ette ei näe.

Oma kodulehel teatab Elektrilevi küll paatoslikult, et «tagame elektrivõrgu arengu ja tulemusliku toimimise», aga saarlaste üle elatud tegelikkus oli mõnevõrra teistsugune, mõnel juhul ulatus elektrikatkestus kümne päevani.

Külmlao ja Paldiski LNG terminali saaga ei tohi saarlaste ja Elektrilevi juhtumis korduda ehk tuleb leida keegi, kes vastutab. Kahe käe kokkulöömine ja üksteisele ahastava näoga otsavaatamine ning vastutuspalli üksteisele veeretamine ei muuda olukorda paremaks. Ei ole normaalne, et 21. sajandil istuvad inimesed kuni kümme päeva kodus elektrita.

Eesti ei ole geograafiliselt asukohas, mida laastaksid pidevad loodusõnnetused, olgu nendeks maavärinad, hiigeltulekahjud, orkaanid, tornaadod või üleujutused. Tuisune talv on käinud Eesti ilmastikuoludega alati kokku ja sestap võiks eeldada, et talvise tormiga saadakse hakkama ja tullakse inimestele appi.

Kuid küsimus pole pelgalt valimiskampaanias, küsimus on ka selles, kuidas riik hakkab edaspidi sääraseid olukordi lahendama. Sest inimeste usaldus oma riigi vastu peab säilima.

Igal mündil on mõistagi alati kaks külge. Kas kõik ohtralt elektrit tarbivad ettevõtjad olid tormi saabudes kogu probleemistiku läbi mõelnud? Tormist Birgit räägiti mitu päeva varem ja ilmateenistus jagas ka vastavaid hoiatusi. Teine asi on kuskil metsatalus elavate üksikute vanainimestega, kel puuduvad ressursid varuda endale pikemaks ajaks toitu ja generaator. Võib-olla tuleks kahjukompensatsiooni saamiseks moodustada vastav komisjon, kes hakkab üksikjuhtumeid läbi vaatama.

Ja võib-olla oli õigus ka majandus- ja kommunikatsiooniministril Riina Sikkutil, kelle arvates võiks tormikahjud kompenseerida riik. «Tuleks mõelda sellele, mida inimesed läbi elasid – olla üheksa või kümme päeva järjest elektrita. Tuleks võtta helgem lähenemine,» ütles ta.

Ent juba on Sikkuti plaan leidnud vastuseisu rahandusministeeriumist, mille alla Elektrilevi käib, sest rahandusminister Annely Akkermann leiab, et kahjude hüvitamine on siiski kindlustuse teema. Siin aga tekib sama küsimus, mis Võrumaa suurtormi puhul, kui hüvitist said vaid kindlustatud. Tõenäoliselt tähendab kindlustuse kaudu kahjude maksmine ka suuremat bürokraatiat.

Tuleb meeles pidada, et tormikahjude käsitlemine leiab aset valimiseelsel ajal. Näiteks 2002. aasta Saksa valimistel võitis Gerhard Schröder suure tõenäosusega just seetõttu, et oli pildis, kui Saksamaad tabasid augustis suured üleujutused.

Saare- ja Läänemaa on olnud aastaid sotside – nende ridadesse kuulub ka Sikkut – üks tugevamaid valimisringkondi. Seega on sotside huvides näidata saarlastele, et riik neist hoolib. Kuid küsimus pole pelgalt valimiskampaanias, küsimus on ka selles, kuidas riik hakkab edaspidi sääraseid olukordi lahendama. Sest inimeste usaldus oma riigi vastu peab säilima.