Olin teel Frankfurdist Põhja-Saksamaale, Läänemere äärde ja mul tuli seal rongi vahetada. See tähendas liikumist ülemise tasandi platvormidelt läbi mitme korruse alla, tunnelis asuvatele platvormidele. Oli üsna hiline aeg – pesti juba tavaliselt lahtiolevate poodide lette, mis üldse olid sel päeval avatud olnud. Siin-seal liikus ringi mõni üksik inimene, ka rongid olid tühjad ja sõitsid vastupidiselt Deutsche Bahni viimase aja kommetele täiesti sõidugraafikus.
Küll aga oli kuulda hääli, mingit sellist ebamäärast segu huilgamisest ja karjumisest, neid hääli tuli igalt perroonilt ja eskalaatorilt. Ei läinud kaua aega, kui kohtusin esimese hullunuga, kes midagi üürgas ja enda ette vaatamata mööda koridori edasi kõndis. Treppidel oli juba järgmine. Igal pool nägin järgmisi ja järgmisi. Kui lõpuks alla oma platvormile jõudsin, lähenes minule keegi Isadora Duncani vaimus olend, vapustavate volangidega ning külma ilma kohta väga kerglase riietusega, kes vähestele pealtvaatajatele hüüdis, et miks ta ei leia endale meest – ja siis pöördus minu poole ning esitas otsese küsimuse, kust ometi leida inimene, kes tahaks koos temaga elada. Jäi mulje, nagu oleks päeval kusagil vaimuhaiglas viis bussi patsiente täis laaditud ja need siin Berliini raudteejaama peaukse ees lahti lastud.
/nginx/o/2022/07/01/14663994t1h4897.jpg)
/nginx/o/2022/07/01/14663994t1h4897.jpg)