JUHTKIRI ⟩ Inimeste tervisemurede ees ei saa pead liiva alla panna

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Sotsiaalkindlustusameti uus lähenemine puude määramisel tekitab inimestes segadust.
• Mitterahuldava puudeotsuse puhul on igal inimesel võimalik see ka vaidlustada.
• Inimeste tervisemuredega tuleb ühel või teisel moel pidevalt tegeleda.

Tänase Postimehe veebiloos kirjutame ühest ebatavaliselt olukorrast, kus meil Eestis puuetega inimeste arv statistiliselt väheneb, kuid samas leidub neid, kes peavad järjepidevalt võitlema selle eest, et oma terviseseisundile rahuldav puudeaste saada. See tekitab paratamatult küsimusi, kas riik on suutnud kõiki hädasolijaid märgata ning kust võiksid nad oma muredele lahendust leida.

Rahulolematute hulga põhjuseks võib pidada muutusi sotsiaalkindlustusameti lähenemises puude raskusastme tuvastamisel, mille tulemusena on korrastatud senist haldus- ja ekspertiisipraktikat. See on aga omakorda põhjustanud puude taotleja vaatest uusi negatiivseid otsuseid.

Mõistagi tuleb arvestada, et inimeste haigusseisundid ongi ajas muutuvad ning kõikidele juhtumitele tuleb läheneda individuaalselt. Kui inimese tervislik seisund paraneb oluliselt tänu arstiabile, siis on ka põhjendatud tema puude raskusastme ümberhindamine.

Ometi toob meie tänane uudislugu välja selle hindamissüsteemi kitsaskohad ühe auto alla jäänud isiku näitel, kelle sõnul öeldi talle toona õnnetuse järel, et nii tugevast traumast ei ole võimalik paraneda ning talle määrati puue viieks aastaks. Ent kui mees soovis pärast selle aja möödumist puudestaatust pikendada, ei olnud tema vaegused enam puudena määratletavad. Seda kõike olenemata sellest, et tema enda hinnangul ei ole tema tervislik seisund muutunud ja ta on jätkuvalt sunnitud rehabilitatsioonis käima.

Vaeguste all kannatavate inimeste jooksutamine ühest kohast teise või nende murede pisendamine ei tohiks olla osa heaoluühiskonnast.

Paraku tekitab selline tagasiside inimestes segadust. Ehkki vaegused ei ole kuhugi kadunud, leiab sotsiaalkindlustusamet oma otsuses teisiti. Justkui oleks toimund tervenemine mingil müstilisel imeväel.

Mitterahuldava puudeotsuse puhul on igal inimesel võimalik see vaidlustada. Muu hulgas on kasvanud ka nende isikute arv, kes on seda teed läinud. Samas tuleb tunnistada, et vaie ei too alati rahuldavat tulemust puude määramisel. Nii võibki kogu ettevõtmine piirduda vaid õigusselguse saamisega, kus taotleja saab vastused oma küsimustele, kuid jääb ilma olulisest rahalisest toest.

Aga mis siis ikkagi saab sellest inimesest, kellele ei ole lõpptulemusena puuet määratud, kuid kes saab regulaarselt taastusravi ja peab kulutama täiendavat raha näiteks ravimite või transpordi peale, et meditsiiniasutusi külastada. Alati võib muidugi näpuga näidata omavalitsuste peale, kes saavad inimese abivajadust hinnata ja lähtuvalt sotsiaalhoolekande seadusest asjakohaseid teenuseid pakkuda, kuid tuleb arvestada, et ka KOVide rahalised võimalused on piiratud.

Vaeguste all kannatavate inimeste jooksutamine ühest kohast teise või nende murede pisendamine ei tohiks olla osa heaoluühiskonnast. Inimeste tervisemurede ees ei saa pead liiva alla panna, nendega tuleb ühel või teisel moel tegeleda.