ARUTELU ⟩ Asko Lõhmus: sellist äärmuslikku antropotsentrismi poleks Mihkel Mutilt oodanud

Foto: Postimees

«Seda poleks Mihkel Mutilt oodanud. Äärmuslik antropotsentrism on sama küsitav, nagu teised äärmuslikud «omasuguste» muust ilmast tähtsamaks pidamised,» kritiseerib looduskaitsja Asko Lõhmus Muti tänast arvamust.

«Tahtmine olla eesrindlik eurooplane, ei tohi muutuda iseenda näidispoomiseks,» kirjutab Mihkel Mutt tänases arvamusloos (PM 06.01). Loo kommentaariumis keris käima elav arutelu, milles metsakaitsja Asko Lõhmus heidab Mutile ette äärmus-antropotsentrismi. Mutt omakorda vastab Lõhmuse kriitikale sotsiaalmeedias. Toome kolumni jätkuks mõttevahetuse korrastatud kujul ka lugejateni.

Asko Lõhmus kommenteerib

«Aga mets nagu kogu loodus on tähtis ainult inimese jaoks.» Vaat seda ei oleks Mihkel Mutilt kindlas kõneviisis oodanud. Äärmuslik antropotsentrism* on sama küsitav, nagu teised äärmuslikud «omasuguste» muust ilmast tähtsamaks pidamised. Kui mitte muud, siis just täpselt selle mõttemustri kopeerinud tehisintellekt (ja kust mujalt ta selle saab?) lülitab tehnodüstoopiates inimkonna tulevikus enese orjaks.

/.../

Kui eristame elusolendi masinast sedakaudu, et esimesel on mingi oma püüe või huvi (ellu jääda, kasvada, paljuneda jm), siis on äärmiselt tõenäoline, et iga elusolend omistab ka tähtsust. Kõige lihtsamini vaadeldavalt väljendub see selektiivses käitumises keskkonna suhtes. Semantiline arutelu selle üle, millest «tähtsus» veel koosneb, ei ole asjalik, sest inimestelt me saame lõputult nüansse küsida, kuid me ei saa seda teha teiste elusolendite puhul ja vastavalt ei saa me väita ka nende nüansside puudumist.

Nii et minu meelest see argument ei ole formaalloogiliselt õige. Lisaks kaasnevad selle argumendiga konkreetsed järeldused, millele juhtisin tähelepanu oma esimeses kommentaaris. Semantiliselt on tähelepanuväärne ka Muti lausest järelduv, et inimene ei ole «kogu looduse» osa. Meenub vähk, mis on just selline haigus, kus rakud hakkavad käituma nii, nagu nad ei oleks enam organismi osad. Me teame, mis siis saab.

/.../

Artikkel pole antud juhul mitte elu mõtte otsimisest, vaid nõuanne riigile keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Ja küsimus on, et kas keskkonnaprobleeme saab lahendada lähtuvalt Mihkel Muti utilitarismist või mitte (ja kui, siis mil määral ja milliseid). Tänapäeval on sellest teemast nii palju teada ja kirjutatud, et keskkonnaküsimuse muutmine inimšovinismiks (human chauvinism) võib olla küll aja märk, aga suures plaanis raiskab jälle aega. Einstein olevat öelnud, et me ei saa lahendada probleeme sama mõtlemisviisiga, mis need probleemid tekitas. [Vt nt Kopnina jt. Anthropocentrism: More than Just a Misunderstood Problem. J Agric Environ Ethics 31, 109–127 (2018).]

*Antropotsentrism - antropotsentrism ehk inimkesksus on inimeste kalduvus pidada ennast maailma kõige tähtsamaks olevuseks või hinnata reaalsust üksnes inimlikust vaatenurgast.

Allikas:Vikipeedia

Mihkel Mutt vastab

Lehe kommentaaridest oma tänasele arvamusloole lugesin (Asko Lõhmus), et autor on utilitarist ja et Muti meelest pole inimene looduse osa. See tegi mind kui suurt loomasõpra kurvaks. Eriti mis puutub viimast, siis olen täiesti ühte meelt Scheleri, Plessneri, Gehleni ja teiste filosoofiliste antropoloogidega, et inimesel on (st ta omab) keha ja ta ise on keha, need kaks on koos tekkinud.

Arvan, et süüdistus tuleb ühest lausest, «mets nagu kogu loodus on tähtis ainult inimese jaoks». Ma ütlesin seda tunnetusfilosoofilisest aspektist, mitte ei rünnanud vapraid looduskaitsjaid. See peaks ka kontekstist välja tulema (mõistmaks mu üldisemat seisukohta võiks tuua mingi kaudse paralleeli kirjakohaga piiblist, et «elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi». Loodus nimelt ei tea, et ta «on», seega pole ka «tähtsus» kui kategooria tema puhul relevantne, sest «tähtsus» on olemisega seotud. Olemine selle spetsiifilises tähenduses (ontoloogilises, aga mitte ontilises) on puhtinimlik kategooria.

Siin on see lõik (vt Postimees 06.01):

Näiteks elektriga tuleb midagi ette võtta. Miks mujal saadakse odavamalt? Tuumajaamale ei ole alternatiivi, sest kusagil maailmas ei ole – kui mõelda ülehomsele. Tuuleenergia ja kõik muu on toredad, aga need on rohkem elustiili küsimus nagu mahepõllundus, mis kunagi kogu maailma näljaseid ära ei toida. Kuidas seni hakkama saada, selleks peabki kuulama asjatundjate kulupõhiseid arvestusi, mitte lähtuma õhinast ega poliitkorrektsetest loosungitest.

See kehtib ka metsa puhul. Meil oleks mets nagu asi iseeneses. Aga mets nagu kogu loodus on tähtis ainult inimese jaoks. Päikese või Linnutee aspektist pole vähimatki vahet, kas üks planeet universumis on tühi ja paljas või täidetud miljonite eluvormidega. Karul pole elurikkusest õhkagi. Siit veidi edasi mõeldes: kui kunagi peaks Eesti aladel ringi tuiama vaimselt taandarenenud, ainult ainevahetusele orienteeritud sootu ja rahvusetu olend, nina vastu ekraani, siis on ükskõik, kas ta ümber kohavad laaned või korisevad mülkad ja laiuvad kõrb ning tühermaa. Metsad on niihästi inimese vaimse kui ka füüsilise tervise tagatis, aga samas on need talle ka praktiliseks kasutamiseks. Kuidas jagada metsade võimalikku tulu ja rõõmu eri põlvkondade vahel, peab olema teaduslikult põhjendatud. Praegu on meie suurim looduslik rikkus võetud emotsioonide pantvangi.

(Siinkirjutajal (Mihkel Mutil - toim.) on üldse raske mõista, miks ägatakse nii palju planeedi füüsilise reostuse pärast, samas kui inimeste ajudes toimuv reostus poleks nagu kõneväärtki. Miks CO2 atmosfääris on ohtlik, aga inimese vaimne lihtsustumine ja näiteks muutused nutipõlvkonna sensomotoorses käitumises seda ei ole.)