Juhtkiri ⟩ Edgar Savisaare ärasaatmine riiklikult oli õigustatud

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Karikatuur Foto: karikatuur

• Eesti riik peab jääma erapooletuks.
• Edgar Savisaart ei saa Eesti ajaloost välja kirjutada.
• Edgar Savisaarest jääb maha vastuoluline pärand.

Eile viimsele teekonnale saadetud Edgar Savisaar ­vääris riiklikke matuseid, ­ajalugu annab talle oma ­hinnangu, aga Eesti riik ei saa võtta pooli.

Eesti üleminekuajal valitsust juhtinud Savisaare matuste üle läks lahti vaidlus peaaegu kohe pärast tema lahkumisteadet. Eesti riigil pole ka kodeeritud riiklikku matuste korda, nii et iga otsus tuleb langetada eraldi.

Postimees on seisukohal, et Savisaarele riiklike matuste korraldamine oli õige teguviis. Pole kahtlust, et Savisaar on Eesti ajaloo üks enim ühiskonda lõhestanud tegelasi ja vaidlus tema pärandi üle jätkub täie hooga veel edaspidigi.

Ent väär oleks Savisaart Eesti ajaloost välja kirjutada, nii nagu üritas seda kunagi kahekordne ­peaminister Mart Laar oma 5. klassi ajalooõpikus. Õpik tähendab riiklikust õppekavast kinnipidamist ja samamoodi peab Eesti riik hoolitsema oma endiste juhtide eest.

Riik ei saa võtta pooli. Tuleb siiski meenutada – ja vaadates ka mõnda eilset emotsionaalset reaktsiooni Estonia teatris –, et Savisaar läks korda kümnetele tuhandetele ­inimestele, kes tema poolt ka mitmel ­valimistel hääletasid. Riik ei saa olla Reformierakonna, EKRE või veel teab mis erakonna poole kaldu, riik peab hoolitsema selle eest, et kõik poliitilised vaated on lubatud ja kõigil on õigus neid vaateid ka toetada.

Eelmise aasta lõpu poole ­avati sealsamas Estonia juures Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi pead kujutav skulptuur. Avamisel viibis ka praegune president Alar ­Karis, mis tähendas, et riik oli andnud Pätsile ametliku õnnistuse. Niisamuti meenutas Savisaart oma järelehüüdes praegune peaminister Kaja Kallas.

Kuid Pätsi monumendi ­avamine Estonia juures ei tähenda nüüd, et Pätsi kohta ei võiks enam midagi arvata. Eesti ajaloos pole valged laigud otsa saanud ja kindlasti leidub uusi fakte ja vaatenurki ka 1939.–1940. aasta kohta. Või ka Vabadussõja kohta, kus Pätsil oli ka oma roll.

Riik ei saa olla Reformierakonna, EKRE või veel teab mis erakonna poole kaldu, riik peab hoolitsema selle eest, et kõik poliitilised vaated on lubatud ja kõigil on õigus neid vaateid ka toetada.

Veel hägusem on Eesti taasiseseisvumise ajalugu, mille kirjutamine on ühtpidi kergem, sest paljud asjaosalised on elus, teistpidi aga sellesama pärast just raskem, et asjaosalised võivad solvuda ja ka tahtlikult vett sogada. Suure tõenäosusega näeme veel nii mõndagi Savisaare elulugu.

Edgar Savisaar on aga ­maamulda sängitatud ja riik on ta ­viimsele teekonnale saatnud. Muidugi on ­vaieldav, kas see on just selline riik, millest Savisaar unistas, kuid vaevalt oli kellelgi laulva revolutsiooni ajal ettekujutust, milline võiks Eesti Vabariik välja näha üle 30 aasta hiljem.

Savisaar oli muidugi oma aja laps, kuid tema jälg on Eesti taasiseseisvu­mise protsessis selgelt tuntav. ­Suure tõenäosusega oleks Savisaare valitsus­aja pikenemine vääranud Eesti ­kurssi liitumisel läänega ja õigusriigi normide kehtestamist. Aga ajalugu ei saa kirjutada «oleks»-vormis, lähtuda tuleb reaalsetest faktidest.

«Demokraatliku ühiskonna poliitika ei alga ega lõpe ühe või teise inimesega. See peab olema sel juhul üks teine riigikord,» kirjutasime ­Savisaare lahkumise järgses juhtkirjas. Samal põhjusel tuli talle korraldada ka ­riiklik ärasaatmine, sest meil pole ühe erakonna või ühe inimese riik.