Oleme keset meie maailmajao kõige suuremat geopoliitilist kriisi ja kohutavamat sõda. Toimetulekuraskustega inimeste hulk on kasvanud häiriva kiirusega. Kõrgharidus, kultuur ja tervishoid on alarahastatud, kaitsevõime tõstmine nõuab erakordseid kulutusi. Lahendused sellele mustade luikede toodud kobarnuhtlusele ei ole lihtsad. Aga pääsu lahendamisest ka ei ole.
Paraku süüdistavad erakonnad arutamise asemel üksteist vastastikku kõikvõimalikes poliitilistes pattudes. Konstrueeritakse eepilisi vastasseise ja taotakse arvamusartiklites endale vastu rindu, uhkeldades sellega, mida on suudetud saavutada. Valija on sellest draamast tüdinud.
Sest me teame oma erakondade nägu ja tegu viimase detailini, teame nende poliitilisi võite, seltskondlikke fopaasid ja fiaskosidki. Aga see ei aita valijal otsustada, millise tee peaks riik järgmiseks neljaks aastaks valima. Sest tulevik ei sõltu mitte sellest, milline erakond suudab rohkem lubada või isegi oma poliitilist tahet paremini ellu viia, vaid oskusest valida praeguses mäslevas ajas riigilaevale õige kurss. Selleks on vaja sisulist arutelu.
Eesti tulevik ei sõltu sellest, milline erakond suudab rohkem lubada, vaid oskusest valida praeguses mäslevas ajas riigilaevale õige kurss. Selleks on vaja sisulist arutelu.
Ja Postimees alustab tänasest selle aruteluga. Diskussiooni avab Jaak Jõerüüt, talle sekundeerivad valimiste põhiküsimuse sõnastamisel erakondade võtmeisikud. Järgmised kaheksa nädalat kajastame valimiste põhiküsimusi teemade kaupa, nii et kõik olulisemad ühiskonnaelu valdkonnad saaks kaetud.
Tuleval nädalal alustame eurointegratsiooni teemal, sest sõda Ukrainas mõjutab Euroopa Liidu arengut kõige otsesemal ja otsustavamal viisil. Eesti elanike toetus Euroopa Liidule on küll rekordkõrge, kuid sellegipoolest peame küsima, millist Euroopat me tahame ja kuidas liikmesriigina selle ehitamisel osaleme.