MARTIN HEREM ⟩ Venemaa kaotus Ukrainas ei teeks lõppu meid varitsevale ohule

Eesti ja liitlaste kõrgtehnoloogiline mass on meie vastase tehnoloogiast üle. Foto: Valmar Voolaid/Eesti Kaitsevägi

Eestil pole õigust alahinnata Venemaa agressiivsust ka tulevikus ja pole ka mingit alust arvata, et Venemaa kaotus Ukrainas tähendaks lõppu meid varitsevale ohule, rõhutab Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem ühismeedias avaldatud postituses.

«Me ootame täna kõik Ukraina ja Venemaa sõja lõppu. Üldlevinud arusaam on, et selle sõja lõpetamiseks peab Vene Föderatsioon (VF) oma väed Ukraina territooriumilt välja viima. Sealhulgas Ida-Ukrainast ja Krimmist. Seda tahame ja loodame me kõik. Kujutame ette, et nii juhtubki. Milliseks kujuneb aga meie olukord siis? On mõned asjaolud, mis ei võimalda näha tulevikku liiga positiivses perspektiivis. Jätame esialgu kõrvale stsenaariumi, kus füüsiliselt on väed Ukraina territooriumilt küll lahkunud, kuid võimekus pommitada distantsilt on Venemaal ikka veel alles. Kujutame ette, et sõda vähemasti «külmub» mingiks ajaks 2014 aasta riigipiiridel.

Esiteks on VF ametlikult ja avalikult kuulutanud suure osa Ukrainast oma territooriumiks. Ükskõik kui vale ei ole see rahvusvahelise õiguse järgi, VF on seda deklareerinud korduvalt ja avalikult: «See on Venemaa osa ja seda kavatseme me kaitsta kui vaja». On raske ette kujutada, millise ettekäände toob VF sõjategevuse lõpetamisele olukorras, kus ta neid territooriume enam ei kontrolli. Kuidas selgitaks «võimas Venemaa» sellist käitumist oma rahvale ja kuidas demonstreerib seda Läänele – oma konkurendile? Kui VF nendest nõudmistest ei loobu, ja täna on see vähe usutav, siis luuakse rahu väga nõrgale pinnale.

Teiseks on sõja käigus muutunud sõja põhjendus. Seda nii Venemaa juhtkonnas, meedias kui ka ühiskonnas. Kui algselt sooviti «ohtlik Ukraina» denatsifitseerida ja demilitariseerida ning see oli peamiselt seotud Ukraina valitsusega Kiievis, siis täna selliseid väljendeid eriti enam ei kasutata. Aina rohkem kuuleme NATO või EL satanistidest ja pedofiilidest, kelle vastu Venemaa sõdib. Sõda on aina rohkem muutunud «Pühaks Sõjaks», võitluseks Venemaa kultuurile ja väärtustele täiesti vastuvõetamatu ning ohtliku nähtuse vastu. Kuidas selgitab Venemaa juhtkond territooriumi kaotust ja oma väärtuste allajäämist?

Kolmandaks on muutunud suhtumine ukrainlaste kui rahva vastu. Alates suvekuudest on Venemaa meedias aina rohkem hakatud naeruvääristama Ukraina rahva (mitte valitsuse) kannatusi. Nii näiteks lubavad poliitikud Venemaa riigitelevisioonis Kiievi lastele saata jõuludeks raketi. Jutusaates on soovitatud Ukraina eakamatel naistel aga maksta oma kirsturahaga enda vägistamise eest. Olukorras, kus miljonid Ukraina elanikud on elektrita, naerdakse uudistes selle üle, et ukrainlased ei oska kasutada generaatoreid või gaasipliiti, põhjustades seeläbi tulekahjusid. Muigel suuga räägitakse Ukraina «tapjageneraatoritest». Telesaadetes kõlavad ettepanekud purustada tsiviiltaristu, sest see sunnib ukraina elanikud (!) alistuma. Vastasel juhul upuvad nad oma rooja sisse või surevad sellest põhjustatud epideemiasse. Ühes telesaates on öeldud avalikult, et kui vaja, siis tuleb tappa terve generatsioon ukrainlasi, kas või miljoneid, et ukrainlased kunagi jälle mittevaenulikult Venemaasse suhtuksid. Sammhaaval luuakse emotsionaalne õigustus genotsiidile. Kuid samas kujutatakse ukrainlasi kui naeruväärset massi, kelle vastu tegelikult saaks Venemaa iga kell.

On veel neljastki, alles kasvav hoiakute areng, mis võib aastakümneteks jääda viha ja vaenu ülal hoidma. Kümned tuhanded hukkunud Venemaa kodanikud on kaotanud elu ukrainlaste käe läbi ja lääne toetuse pärast. See puudutab aga miljoneid pereliikmeid ja sõpru, kelle arusaamade järgi on nendes kaotustes süüdi Venemaa vaenlased – Ukraina ja teda toetanud lääne riigid. Veel rohkem venemaalasi on kaotanud oma tervise. Vigastatud sõjamehed hakkavad edaspidi kujundama tänavapilti ning meenutama (kaotatud) sõda. Grotesksel moel ilmneb siin ka mobilisatsiooni kaasnev tulemus – ühiskond on kaasatud vihkamisse.

Selle kõige taustal tuleb rõhutada, et Venemaal kritiseeritakse täna siiski kindralite ja ametnikke lolle otsuseid, mitte valitsuse viga sõja eskaleerimisel 24. veebruaril. Ka Venemaalt põgenenud inimeste hulgas on palju neid, kes ei olnud nõus sõtta minema, kuid ei ole tingimata vastu Venemaa valitsuse otsustele käituda riigina nii, nagu see käitub. Putini külvatud vaen on leidnud viljaka pinnase.

Loodame, et see nii ei ole, kuid hetkel see küll teisiti ei paista.

Kujutame nüüd uuesti ette olukorda, kus meie jaoks on Vene Föderatsiooni väed Ukraina territooriumilt lahkunud. Venemaa(laste) arvates on nad aga lahkunud Venemaale kuuluvalt territooriumilt. Lahkunud, sest naeruväärsed ja Lääne allakäivaid väärtusi esindavad ukrainlased, abistatuna Lääne vahenditega, on «võimsa Venemaa» sealt välja löönud. Sellega kaasnevaks tulemuseks on suhteliselt suur majanduslangus, eraldatus, sõjas elu kaotanute lähedaste viha ja tänavatel kaotust meenutavad sõjainvaliidid ning Venemaaks kuulutatud territooriumil valitsev Kiiev.

Pole vaja fantaseerida, mis võiks olla Venemaale ajendiks kuskil ja kunagi oma sõjalise võimsuse näitamiseks ning revanši võtmiseks. Kolme Balti riigi pingutused Ukraina toetamisel on ju kõigile teada. Ka Poola, UK, US pingutused … aga nemad on suured …

Loomulikult kasutab Venemaa sellise häbi hägustamiseks ja ka uute tingimuste loomiseks mittesõjalisi vahendeid. Sõja mõjud ulatuvad meilegi – vähemalt osaliselt on sõda põhjustanud hinnatõusud, majanduslanguse, energiakriisi. Meile on jõudnud Ukraina sõjapõgenikud, kellele pakutavad hüved võiksid ju olla meie enda elutaseme tõstmiseks. Vaikselt levib arvamus, et olgu see pealegi kõik Venemaa põhjustatud, teised, rikkamad riigid, ei ole võtnud endale sellist koormat nagu meie. Mõne arvates oleme me sõjaliselt toetanud Ukrainat rohkem kui võiksime ning oleme sellega vähendanud oma kaitsevõimet võimaliku agressiooni korral. Kõik need seisukohad ei ole tõenäoliselt otseselt Venemaa korraldatud infooperatsioon. Kuid need efektid on kindlasti hübriidsõja osad mida Venemaa saab ära kasutada. Tõenäoliselt on need ka sotsiaalpsühholoogiliselt paratamatud ja ehk loomulikud protsessid sellise sõjalise konflikti korral. Kuid kindlasti ei ole need meile kasulikud, sest sellises olukorras kiputakse enda seisukohti tarmukamalt kaitsma ja teise poole omi agressiivselt ründama. Kaine mõtlemine aga kannatab. Ohule tegelik valmistumine kannatab. Kainet mõtlemist on meil tuleviku perspektiiviks aga hädasti vaja. Nagu eespool kirjeldatud, kuidas ka ei lõppe Venemaa agressioon Ukraina vastu, agressiivsus, vaen ja kättemaksu vajadus ning veendumus enda võimsuses ja õiguses ei paista kaduvat mitte kuhugile.

Esmalt tuleb meil loomulikult keskenduda Ukraina võidule, sest teel parema tuleviku kindlustamiseks on see esimene ja vältimatu eesmärk. Kuid ainult esimene. Teiseks tuleb meil valmis olla järgmiseks agressiooniks meie, meie liitlaste ja meie väärtuste vastu. Nii nagu me kardame tulekahju, kuigi ei pea seda juba täna või homme tõenäoliseks, tuleb meil selleks ikkagi valmis olla.

Vaatamata suurtele kaotustele elavjõus ja tehnikas, on Venemaal piisavalt potentsiaali, et teostada sõjalist kallaletungi mõne oma naaberriigi vastu. Venemaa ladudes seisab tuhandeid tanke, lahingumasinaid, soomustransportööre ja suurtükke, mis ei pruugi töökorras olla ja mis on moraalselt vananenud. Kuid kolmest-neljast suudavad nad ühe funktsioneeriva kindlasti kokku panna. Olles välja kuulutanud mobilisatsiooni, saab Venemaa valitsus tõsta ka vastavate tööstusettevõtete koormust ja jõudlust. Näiteks suurtüki laskemoona tootsid Venemaa tehased juba varem ligi kaks miljonit ühikut aastas. Tõenäoliselt ei ole selle kahekordistamine võimatu. Venemaa on tänaseks kasutanud võib olla 10% oma S-300 õhutõrjerakettidest, mida kasutatakse Ukrainas 70 km kaugusel olevate maasihtmärkide ründamiseks. Teadaolevalt ei ole veel ükski õhutõrjevahend neid suutnud hävitada.

Sõja kaotanud rahva hulgast (kui nad nii mõtlevad) ei ole liiga keeruline sadade tuhandete suhteliselt hästi motiveeritute mobiliseerimine. Motiveeritud sõdurite elementaarne väljaõpe on siis aga pigem läbiviimise küsimus. Intensiivse sõjategevuse puudumisel on ka instruktoreid piisavalt. Vähemalt nii palju ja sellise kogemusega instruktoreid, et tekiks enesekindlus. Palju parem on Venemaa jaoks olukord õhus ja merel. Kümne kuu jooksul on nad kaotanud alla 10% oma õhuväest ja veel vähem mereväest. Võib ju arvata, et Venemaal puuduvad moodsad tehnoloogiad, kuid «lolli», aga massiivse ja ohtliku sõjaväe ehitamiseks väga palju 21. sajandi tehnoloogiat vaja ei ole. Ehk leiab ka tehnoloogia osas aitajaid. See kõik oleks Venemaale raske, kuid motivatsiooni puudust ei tundu ka olevat.

Mitte konkreetse võimaliku stsenaariumi kirjeldamiseks, vaid sõjalise ohu kirjeldamiseks, kujutame ette Venemaa agressiooni mõne aasta pärast Balti riikide suunal. Olgu sellise agressiooni eesmärk näiteks lõhkuda stabiilsust meie ühiskondades ja riikide vahel, demonstreerides Venemaa sõjalist võimu.

Eesti riigipiir Venemaaga on linnulennult üle 200 km, Läti oma alla 200 km. Kujutame ette, et õppuste käigus koondatakse meie piiridele umbes 1000 tanki ja 4000 soomustransportööri, 1000 suurtükisüsteemi ja 100 000 sõdurit. Kas keskmisel inimesel, sh väljaõpetatud reservväelasel on suurt vahet, kas tegemist on tankiga T-62 või T-72? Või kas rünnakule tulevad BMPd või MTLBd? Kas 20 km kauguselt lasevad meid iseliikuvad või järeleveetavad 152 mm haubitsad? Kas 100 000 sõdurit on elukutselised või ühe aastase väljaõppega ajateenijad ja mobiliseeritud? Kas Tallinna ja Riiani küündivad ründevahendid on Kalibr tiibraketid või Iraani päritolu «droonid»? Kas Jõhvi, Tartu või Võru elanikel on vahet, milline vähemalt 100 kg lõhkeainet kandev rakett neid tabab? Tõenäoliselt vastaks enamus inimesi, et pole mingit vahet. Kuid see ongi vana, aegunud, mittekaasaegse ja vähest väljaõpet nõudva ohu sisu. Kujutame ette, et kallaletungiks Balti riikide vastu koondab Venemaa Eesti ja Läti vastu oma eespool loetletud vahend. Ainuüksi oma aastase suurtükimoona toodanguga võiks ta ühe kuu pikkuse agressiooni korral igal päeval, lasta igale kilomeetrile 166 mürsku ehk tervel 400km rindel üle 66 000 mürsu päevas. See on rohkem kui täna Ukrainas, kus aktiivne rindejoon on pea sama pikk.

Pole vahet, kas Eestit rünnataks mitukümmend aastat vanade tankidega T-62 või uhiuute tankidega T-90 – Javelini või Eurospike rakette kulub nende hävitamiseks ikka. Sama kehtib vastase sõdurite, õhuvahendite ja muu kohta – meie vastu tuleva massi vastu on ikka vaja relvi, laskemoona ning nende kasutamise oskust.

See tähendab, et me peame püsivalt ja süsteemselt arendama oma sõjalist võimekust, et olla valmis vastu seisma nii tipptasemel kui ka vana tehnikaga meid ründavale vastasele mõistes, et nende eeliseks on ja jääb mass. Mis on meie eelis? Esiteks ei ole meil valikut – see on meie riik ja sellest parem motivatsioon. Teiseks me mängime koduväljakul. Kolmandaks on meie väljaõpe parem.

Neljandaks on meie ja meie liitlaste kõrgtehnoloogiline mass üle meie vastase tehnoloogia.

Eelpooltoodudust lähtuvalt pole meil õigust alahinnata Venemaa agressiivsust ka tulevikus ja pole ka mingit alust arvata, et venelaste kaotus Ukrainas oleks lõpp meid varitsevale ohule. See on vaid üks oluline samm. Sellise ohu vastu ei ole olemas ühte hõbekuuli. Kuid tagasi lüüa on seda võimalik. Ja tõenäoliselt, selleks ettevalmistudes, on seda võimalik ka ära hoida. Igal juhul annab kaitsevägi selleks endast parima.»