Mitte konkreetse võimaliku stsenaariumi kirjeldamiseks, vaid sõjalise ohu kirjeldamiseks, kujutame ette Venemaa agressiooni mõne aasta pärast Balti riikide suunal. Olgu sellise agressiooni eesmärk näiteks lõhkuda stabiilsust meie ühiskondades ja riikide vahel, demonstreerides Venemaa sõjalist võimu.
Eesti riigipiir Venemaaga on linnulennult üle 200 km, Läti oma alla 200 km. Kujutame ette, et õppuste käigus koondatakse meie piiridele umbes 1000 tanki ja 4000 soomustransportööri, 1000 suurtükisüsteemi ja 100 000 sõdurit. Kas keskmisel inimesel, sh väljaõpetatud reservväelasel on suurt vahet, kas tegemist on tankiga T-62 või T-72? Või kas rünnakule tulevad BMPd või MTLBd? Kas 20 km kauguselt lasevad meid iseliikuvad või järeleveetavad 152 mm haubitsad? Kas 100 000 sõdurit on elukutselised või ühe aastase väljaõppega ajateenijad ja mobiliseeritud? Kas Tallinna ja Riiani küündivad ründevahendid on Kalibr tiibraketid või Iraani päritolu «droonid»? Kas Jõhvi, Tartu või Võru elanikel on vahet, milline vähemalt 100 kg lõhkeainet kandev rakett neid tabab? Tõenäoliselt vastaks enamus inimesi, et pole mingit vahet. Kuid see ongi vana, aegunud, mittekaasaegse ja vähest väljaõpet nõudva ohu sisu. Kujutame ette, et kallaletungiks Balti riikide vastu koondab Venemaa Eesti ja Läti vastu oma eespool loetletud vahend. Ainuüksi oma aastase suurtükimoona toodanguga võiks ta ühe kuu pikkuse agressiooni korral igal päeval, lasta igale kilomeetrile 166 mürsku ehk tervel 400km rindel üle 66 000 mürsu päevas. See on rohkem kui täna Ukrainas, kus aktiivne rindejoon on pea sama pikk.