:format(webp)/nginx/o/2022/12/30/15053124t1hcc9c.jpg)
Savisaar oli tõsiseltvõetav kolmel põhjusel, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Tunnen Edgar Savisaare lähedastele kaasa. Aga laulukooriga, kes Edgar Savisaart suure riigimehena mälestab ei liitu.
Savisaar oli tõsiseltvõetav kolmel põhjusel:
1. Ta oli täie pühendumusega poliitik, üks väheseid selliseid Eestis, eriti 1990ndatel.
2. Ta oli küllalt taibukas ja kiire mõtleja, mitte ülemäära tark, aga suhteliselt kaval ja suhteliselt julge.
3. Ta ei kartnud venelasi, vähemasti mitte siinseid. Seetõttu säilis Keskerakonnal tema ajal mingi kontroll venekeelsete impeeriumiihalejate üle, mille Jüri Ratas täielikult kaotas.
Samas mangus Savisaar hilisemal ajal ise Moskvalt almust, nii et ka tema-aegset kontrolli saab pidada suhteliseks.
Savisaar oli Eesti Vabariigi taastamise töös alati kas peaaegu või täiesti valel poolel. Ta soovis sõlmida NSV Liiduga liidulepingu, mis tähendanuks õigusliku järjepidevuse lõppu ja Eesti Vabariigi muutumist postsovjetlikuks uusriigiks.
Ta tahtis kodakondsuse nullvarianti, ta oli vastu Eesti kroonile, ta oli vastu omandi tagastamisele õigusjärgsetele omanikele, ta oli vastu Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse astumisele, ta mängis Tallinna linna maha venelastele (lõpule viis selle töö muidugi Jüri Ratas).
Ta oleks seda küllap teinud ka Eestiga kui ta poleks nii palju vastumeelsust esile kutsunud, et enamasti suutsid eestimeelsed erakonnad tema vastu siiski koostööd teha. Toompeale teda pärast 1990. aastat ei lastud. Sellisena oli ta vajalik nähtus, ta distsiplineeris.
Traagiline kuju ka. Tõeline okupatsiooniaja toode, kellel oli suure poliitiku potentsiaal, aga vene provintsliku karjeristi haridus, hoiakud ja eriti piiratus ja paranoia.
Hea et tema ajastu on läbi. Puhaku ta rahus