E, 6.02.2023

JUHTKIRI ⟩ Kõige pimedam on enne koitu

Postimees
Kõige pimedam on enne koitu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Aasta karikatuur.
Aasta karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts
  • Elanikkonna suurust arvestades on Eesti üks suurimaid Ukraina aitajaid.
  • Vaid Ukraina edu rindel loob tingimused rahukõnelusteks.
  • Maailm on rahutu, kuid inimkonna üldine areng näitab pidevat rahu ja heaolu kasvu.

Kogu lõppeva aasta oleme elanud sõja sünkjas varjus. Tõelise, Teisest maailmasõjast alates suurima Euroopa sõja varjus. Ja mitte üksnes varjus – me oleme elanud selles sõjas nagu Ukraina tagala.

Rahva vastus Venemaa agressioonile oli inimlikult vahetu: oleme võtnud vastu pagulasi ja andnud riigina Ukrainale nii sõjalist kui ka humanitaarabi, rääkimata inimeste annetustest. Juba esimesel sõjanädalaga annetati üle kuue miljoni euro ja aprilliks olid annetanud pooled Eesti perekondadest. Kui suur on summa praeguseks, on võimatu öelda, sest antud on ka busse, autosid, saunu, maskeerimisvõrke, hügieenitarbeid, sooje sokke ja kõike muud, samuti sadu tuhandeid tunde vabatahtlikku tööd.

Elanikkonna suurust arvestades on Eesti üks suurimaid Ukraina aitajaid nii pagulaste vastuvõtmisel kui ka sõjalise ja humanitaarabi andmisel. Diplomaatiliselt ja poliitiliselt on Eesti olnud üks kõige jõulisemaid Ukraina võitluse toetajaid Euroopa Liidus ja rahvusvaheliselt. Aasta tagasi ei võinud arvata, et meis on peidus selline tarmukus, aga nüüd teame, ja seda tarmukust on meil ka uuel aastal vaja.

Oleme võtnud oma jõudu arvestades suure koorma kanda ja peame selle kandmisega ka toime tulema – kuni sõja võiduka lõpuni. On vaja ressursse, et toetada pagulaste kohanemist ja lõimumist. Uuendada tuleb Eesti enda lahinguvarustust ja tugevdada kaitsevõimet; tagada energia varustuskindlus ja talutav hind. See on koorem, millega me aasta algul ei teadnud arvestada, aga nüüd kanname seda au ja kohusetundega.

Ukraina võit ei ole tulnud nii kiiresti, kui lootsime. Sanktsioonid ei pööranud vene ühiskonda Putini kliki vastu. Otse vastupidi, vene avalikkus võttis omaks tema kohutava vale, nagu võitleks Venemaa enesekaitseks. Selgus ka, et sõltuvus ei võimalda läänel täielikult ja resoluutselt Venemaa energiakandjatest loobuda. Kuigi EL ja G7 on samm-sammult iga uue sanktsioonipaketiga lisanud tõhusamat survet, on saanud ilmseks, et üksnes sanktsioonidega seda sõda lõpetada ei ole võimalik.

Vaid Ukraina edu rindel loob tingimused rahukõnelusteks. Kuid sõjaliselt ei ole see aasta toonud lahendust, ning arvestades olukorda rindel ja Venemaa võimet kahjustada Ukraina tsiviiltaristut, on raske ennustada sõja peatset lõppu. Ukraina seisab keset talvepimedust ja külma vastu Venemaa lakkamatutele rünnakutele.

Nii on aasta lõpp pime astronoomiliselt ning sünge hinnangu poolest tulevikule. Keegi ei tea, kui kaua kestab inflatsioon ja kas see toob kaasa majanduslanguse, keegi ei tea, milliseks kujunevad energiahinnad, ei tea, kui suureks kasvab tööpuudus ja kui paljud pered satuvad toimetulekuraskustesse. Keegi ei tea, millal lõpeb Ukraina sõda ja kuidas mõjutab see Eesti saatust. Oleme selle sajandi kõige tumedamas hetkes. Isegi võibolla mitte niivõrd siin ja praegu, kuivõrd kindlustunde kadumise ja määramatuse tõttu tuleviku suhtes.

Aasta tagasi ei võinud arvata, et meis on peidus selline tarmukus. Oleme võtnud suure koorma ja peame selle kandmisega ka toime tulema – kuni sõja võiduka lõpuni.

«Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda,» kirjutas luuletaja 130. aastat tagasi. Kui kaua kestab pimedus, ei tea päris täpselt kunagi, sest keegi ei suuda ennustada musta luike. Aga aja märgid näitavad, et musta luike pole vajagi, paljude halbade arengute lumepalliefekti tõenäosus praegu on suurem kui mistahes hetkel selle sajandi jooksul.

Aga nagu öeldakse, öö kõige pimedam tund on vahetult enne koitu.

Ja koit ei ole kunagi tulemata jäänud. Ukraina on vastu pidanud kümme kuud ja vabastanud suurema osa oma territooriumist, mille Venemaa okupeeris kohe sõja alguses. Maailma toetus Ukrainale on märkimisväärselt kasvanud. Sõja alguses mõisteti Venemaad vaid hukka, kuid tegelik abi oli kasin – näiteks Saksamaa lubas anda Ukrainale maksimaalselt 5000 kiivrit ja esimese õhinaga ELi lubatud Mig-hävitajaid loobiti omavahel nagu kuuma kartulit.

Tasapisi, aga kindlalt on hirm Putini eskaleerimisähvarduste ees kahanenud ja ka suured lääneriigid, eriti USA, andnud järjest tõhusamaid relvi. See on võimaldanud Ukrainal rünnata sihtmärke ka Venemaal. Ja lääs ei ahmi enam hirmu pärast õhku. Need arengud sisendavad lootust, et sõja kaalukauss hakkab otsustavalt kalduma Ukraina kasuks.

Samm-sammult on Euroopa vabanemas Vene energiasõltuvusest. Gaasi ja nafta hind on vähemalt praegu langenud sõjaeelsele tasemele. Euroopa elab talve üle ja ta rahvas ei nõua Ukraina toetamise lõpetamist. Kõige hullem määramatus tundub siingi olevat ületatud ja Euroopa Liidu ühtsus pole murenenud. Ja mida lähemale kevadele, seda kindlamaks saab, et Euroopa on lõplikult vabanenud laastavast sõltuvusest.

Hea märk on ka see, et ühiskonna toetus riigikogule, valitsusele ja presidendile on pärast suvist madalseisu suurenenud. Samuti on rekordsuur toetus Euroopa Liidule ja eurole – ligi 90 protsenti elanikkonnast. Nii suur ei ole see olnud sajandi algusest alates. Ühtlasi näitab see, et Eesti Euroopasse kuulumise mõttel on tugev toetus nii eestlaste kui ka venelaste hulgas ehk teisisõnu, võimalike putinistide osakaal ühiskonnas on tõenäoliselt väiksem, kui oleme kartnud. Eks tänaõhtune uusaasta tervitamine Moskva aja järgi näitab, kui suur ja ülbe on viies kolonn tegelikult.

Lootust sisendab ka see, et masendus ei ole maad võtnud – kuigi aeg pole kerge, on rahvas säilitanud rõõmsa meele, inimesed puhkavad ja naudivad koos lähedastega kultuuri ja meelelahutust. Seda kinnitavad paljud ürituste korraldajad, näiteks Tartu Valguskülal oli sees üle mitme aasta parim hoog. Meie suutlikkus hoida oma vaimset tervist, toonust ja sooje suhteid lähedastega on selge märk ühiskonna tugevusest raskel ajal.

Ja ei maksa unustada, et kuigi maailm on pidevalt langenud tagasi ajutistesse metsikustesse, näitab inimkonna üldine areng siiski pidevat rahu ja heaolu kasvu. Seda kinnitab tänases lehes ka ajaloolane David Vseviov: «Headus on esmapilgul jõuetu, kuid samas pakub ajaloo kulg paradoksaalsel kombel piisavalt palju lohutavaid ja tuleviku suhtes lootustäratavaid vastupidiseid näiteid.»

Eesti jaoks ei ole valguse võit jäänud kunagi tulemata. On tulnud vaid seista kindlalt headuse poolel ning mitte kohkuda sõnnikuveost.

Märksõnad
Tagasi üles