FOTO: Urmas Nemvalts

Kalle Laaneti ja Rainer Vakra saatmine Keskerakonna aukohtusse selle eest, et nad on julgenud avalikult kritiseerida esimees Savisaart, mõjub tänapäeva Eestis ühtaegu nii anakronistlikult kui ka mõtlemapanevalt.

Edgar Savisaart, kes kasutas oma erakonna teisitimõtlejate kohta väidetavalt sõnu nagu «agitaator» ja «kapo agent», ei paranda ilmselt ühegi moraalijutlusega ning sündmused Keskerakonnas liiguvad ühel või teisel kujul lõpu poole. Küll aga peaks ülejäänud parlamendierakonnad julgema omaks võtta avatud käitumisviisi.

Erakonnad on sihipäraselt muudetud Eesti poliitilise süsteemi nurgakivideks. Oleme kardinaalselt teistsuguses olukorras võrreldes 1990ndatega, mil igaks järgmiseks valimiseks loodi mõni projektipartei või solvunute ühendus ning päevapoliitikas kannatada saanud kaubamärgiga erakonnad koondusid seda ja teist sorti uutesse valimisliitudesse.

Eelmistel riigikogu valimistel ületas valimiskünnise neli erakonda. Võib oletada, et niisugusele tasemele (4–5) parlamendierakondade arv Eestis jääbki, kui süsteemi ei muudeta. Pealegi annab erakondade riikliku rahastamise skeem parlamendierakondadele võimalike uute tulijatega võrreldes mäekõrguse majandusliku eelise.

Paljud sõnakad inimesed Eestis leiavad, et erakondade positsiooni tugevdamisega on liiale mindud ning nende tiibu tuleks kärpida. Samas ei ületanud niisugust programmi esindanud nimekirjad eelmisel kevadtalvel riigikogu künnist.

Tugevate erakondadega süsteemil on ka selgeid eeliseid võrreldes konsolideerimata ja pidevalt muutuva poliitilise maastikuga, mida võime siiani jälgida kas või Lätis. Uus olukord tähendab seda, et üha rohkem olulisi suunavalikuid tehakse suurte erakondade sees.

See tähendab ka, et erakondade sisedemokraatial, otsustusprotsesside läbipaistvusel ning erakondade sees toimuvatel väitlustel on hoopis suurem kaal kui varem. Avalikkusel on tarvis teada, mis erakondades õigupoolest toimub.

Erakonnad on saanud suureks ja mõjukaks, ent tavad sisemiste lahkarvamuste avalikkusele esitlemisel on jäänud kinni endisesse aega. Sisemiste vastuolude ning ka täiesti loomulike poliitilisi otsuseid puudutavate sisuliste erimeelsuste sattumist avalikkuse tähelepanu alla kardetakse kui tuld. Erakondades kultiveeritakse endiselt kujutlust ühtsest ja vankumatust löögirusikast, sest valija karistavat neid erakondi, kus on erimeelsusi.

Selmet erimeelsuste avalikuks tulekut karta, tuleks neid hoopis rohkem avalikult lahata, sest tegelikult ei peaks ka valija soovima enda esindajaks vaidlusvõimetut parteisõdurit.