Kaks aastat veel enne seda, kui temast sai peaminister 1990. aasta 3. aprillil, oli ta koos rahvaga mäkketõusja, Rahvarinde idee algataja, eestvedaja, innustaja, võimatuna tunduva teoks tegija. Rahvajuht par excellence. Siis oli ta see, kelle kohta öeldakse Hašekit tsiteerides: «Suur aeg nõuab suuri inimesi».
1990. aastatel ei olnud aga Eesti ja tema rahvas enam see, kes ta oli piltlikult öeldes tund enne vabadust. Demokraatlikus parlamentaarses riigis tähendab ühishuvi erinevate erakondlike huvide summat või integraali. Rahvarinde vaimu, aga ka juhikeskse mentaliteedi pärijaks sai Keskerakond. Taheti olla suurim suurimate hulgas, kellest ei saada üle ega ümber. Taheti olla mägi. Osalt see õnnestuski, aga tsükliliste sisekriiside ja ruineeriva opositsioonis olemise hinnaga.
Seevastu pealinn ehk kolmandik Eestist on olnud kaua Keskerakonna kontrolli all, nii nagu riiki on sama kaua valitsetud Reformierakonna taktikepi järgi. Seesugune ebaloomulik vastasseis kurnas Eesti poliitikaelu, aga ka nii vaimselt kui füüsiliselt selle juhtkujusid. Osa neist leidis taganemis- või väljateenitud kõrvaltee teistes kõrgetes ametites või on siis lahkunud poliitikast.
Savisaar jäi selle juurde, mis ta on kogu aeg olnud. Jõuline juht. Nii mõnigi kord on jäänud kõrvaltvaatajatele mulje, et ta on erastanud erakonna. Vähem teatakse ehk seda, et ta on oma kunagistele kaasvõitlejatele tunnistanud – teda viib poliitikast vaid haud. Läks aga teisiti.
Savisaares oli fanaatilist pühendumist, aga väsimuse ja haiguste ettekirjutusest tulenev ühe inimese traagika võib heita pika varju nii neile, kelle isiklik poliitiline või ametialane saatus on temast sõltunud, kui ka neile, kes panustasid tema asendamatusele poliitilisel mängu- või võitlusväljal – olgu iidoli või antikangelasena.