JUHTKIRI ⟩ Edgar Savisaare vaikne lahkumine

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Savisaar jäi selle juurde, mis ta on kogu aeg olnud. Jõuline juht.
• Savisaares oli fanaatilist pühendumist.

Mäedki murenevad põrmuks, rääkimata inimesest. Veerand sajandit oli Edgar Savisaar Eesti poliitikamaastikul mägi, kuni murenes. Ja nüüd on ta lahkunud.

Kaks aastat veel enne seda, kui temast sai peaminister 1990. aasta 3. aprillil, oli ta koos rahvaga mäkketõusja, Rahvarinde idee algataja, eestvedaja, innustaja, võimatuna tunduva teoks tegija. Rahvajuht par excellence. Siis oli ta see, kelle kohta öeldakse Hašekit tsiteerides: «Suur aeg nõuab suuri inimesi».

1990. aastatel ei olnud aga Eesti ja tema rahvas enam see, kes ta oli piltlikult öeldes tund enne vabadust. Demokraatlikus parlamentaarses riigis tähendab ühishuvi erinevate erakondlike huvide summat või integraali. Rahvarinde vaimu, aga ka juhikeskse mentaliteedi pärijaks sai Keskerakond. Taheti olla suurim suurimate hulgas, kellest ei saada üle ega ümber. Taheti olla mägi. Osalt see õnnestuski, aga tsükliliste sisekriiside ja ruineeriva opositsioonis olemise hinnaga.

Seevastu pealinn ehk kolmandik Eestist on olnud kaua Keskerakonna kontrolli all, nii nagu riiki on sama kaua valitsetud Reformierakonna taktikepi järgi. Seesugune ebaloomulik vastasseis kurnas Eesti poliitikaelu, aga ka nii vaimselt kui füüsiliselt selle juhtkujusid. Osa neist leidis taganemis- või väljateenitud kõrvaltee teistes kõrgetes ametites või on siis lahkunud poliitikast.

Savisaar jäi selle juurde, mis ta on kogu aeg olnud. Jõuline juht. Nii mõnigi kord on jäänud kõrvaltvaatajatele mulje, et ta on erastanud erakonna. Vähem teatakse ehk seda, et ta on oma kunagistele kaasvõitlejatele tunnistanud – teda viib poliitikast vaid haud. Läks aga teisiti.

Savisaares oli fanaatilist pühendumist, aga väsimuse ja haiguste ettekirjutusest tulenev ühe inimese traagika võib heita pika varju nii neile, kelle isiklik poliitiline või ametialane saatus on temast sõltunud, kui ka neile, kes panustasid tema asendamatusele poliitilisel mängu- või võitlusväljal – olgu iidoli või antikangelasena.

Savisaare lahkumisega hakkab sulguma ajaloo eesriie taasiseseisvumise ajastu ees. Küllap saab Savisaar ükskord endale seal ka väärika koha, mille ta Rahvarinde keskse kujuna on ära teeninud.

Savisaare lahkumine on ühe mäe põrmuks murenemine. Paljud pidasid teda ainsaks raskekaalu poliitikuks. Targaks ja kavalaks, karismaatiliseks ja kindlakäeliseks juhiks. Eesti Machiavelliks ja Churchilliks. Mõlemad suurmehed on olnud ka Savisaarele eeskujuks. Aga iga mäe varing avab ka uue silmapiiri.

Keskerakond on muutunud ja uuenenud, ja mängib taas ühiskonnas ehk suuremat rolli kui Savisaare kaduaastatel. Lasnamäe ja Ida-Virumaa valijad, kellele Keskerakond tähendaski eeskätt Savisaart, on avastanud tee ka teiste erakondade toetajate hulka. Demokraatliku ühiskonna poliitika ei alga ega lõpe ühe või teise inimesega. See peab olema sel juhul üks teine riigikord.

Savisaare lahkumisega hakkab sulguma ajaloo eesriie taasiseseisvumise ajastu ees. Küllap saab Savisaar ükskord endale seal ka väärika koha, mille ta Rahvarinde keskse kujuna on ära teeninud.