David Vseviov ⟩ Headus on jõuetu, aga võidab siiski

David Vseviov. Foto: Remo Tõnismäe

Sellel lool on oma – kümnenditetagusesse aega ulatuv – eellugu, mis seondub ühe kunagise ajalooareenil tegutsenud väljapaistva isiksusega: Rooma riigi ainuvalitsejaga, keda on nimetatud filosoofiks keisri­troonil, Marcus Aureliusega (121–180), alustab Postimehe aastalõpuesseed David Vseviov.

Mehega, keda meist enamik tunneb peamiselt Alec Guinnessi kehastatuna Anthony Manni filmis «Rooma impeeriumi langus» (1964) ja Richard Harrise kehastatuna Ridley Scotti filmis «Gladiaator» (2000).

Tegemist on silmapaistva mõtlejaga, kes jäädvustas järeltulevatele põlvedele kirjapandud variandis oma elu ja tegutsemise ühe olulisema kreedo: «Üldse mitte enam arutleda, milline see hea inimene on, vaid selline olla!» (vt Marcus Aurelius «Iseendale» Jaan Undi tõlkes 1983 ja 2021). Ning mis on seda imperaatorit meenutades veelgi olulisem: inimkonna ajaloos pole olnud ilmselt ühtegi teist valitsejat, kelle kätesse oleks koondunud sedavõrd piiramatus koguses võimu. Võimu, mis võimaldaks vähemalt teoreetiliselt raskusteta realiseerida tema enese sõnastatud elueesmärgi. Nii on meil, kokkuvõtvalt tavainimestena, olnud Marcus Aureliuse näol kogemuslik kokkupuude ühe väljapaistva isiksusega, kellel oli üheaegselt olemas nii üllas eesmärk kui ka vahendid selle elluviimiseks. Ehk siis formuleeritud subjektiivne soov ja objektiivsed võimalused, et see realiseerida.