Kajar Lember ⟩ Järeldusi minu juukselõikuse lugulaulust

Kajar Lemberi kohtuotsuse ettelugemine esimese kohtuastmes toimus mullu detsembri keskel. Foto: Sille Annuk

Mitmed asjad elus tunduvad tihti tagantjärele hoopis teistmoodi kui alguses. Eestis on käimas aktiivses menetluses kriminaalasju, mida muudkui menetletakse ja mis kuidagi otsa ei saa. Aastad muudkui kuluvad, inimesed väsivad, ettevõtted pankrotistuvad ning maksumaksja maksab uskumatuid summasid, kuid selget süüd ei suudeta tuvastada ja lõpetamise otsuseid ei tehta. Meie kriminaalmenetluse seadustik vajab muutmist, kuid keegi sellega tegeleda ei taha, kirjutab endine Tartu abilinnapea Kajar Lember.

Kas lõpetamise põhjenduseks oleks menetlusökonoomika või lihtsalt tervemõistuslik kompromiss – sisuliselt polegi sel väga vahet. Minu enda ümber toimuv ja üle kaheksa aasta tagasi alustatud menetlus on üks väga halb näide samast praktikast, sest igati mõistlik olnuks olnud see ammu lõpetada, aga piltlikult öeldes jonniti edasi, sest pole olemas tegelikult pooli rahuldavat lõpetamise võimalust. Ehk seadusandja pole näinud ette mõlemale poolele mingit mõistlikku lõpetamise varianti. Seda küll on kirjeldatud kui (eba)otstarbekuse paragrahviga lõpetamist ehk nn oportuniteediga, kuid selline halb maitse jääb ikka külge. Mõlemad pooled saavad aru, et olekski mõistlik lõpetada, kuid ikka on see keeruline.

Kus oleks siis mõistlik kompromiss, kui mõlemad pooled on arusaamisel, et kohtus edasi minna pole mõtet, aga samas ei taha keegi n-ö võidupunktita ka saalist lahkuda? Kas ma olen täna esimese astme kohtus õigeksmõistetuna kuidagi õnnelik? Või oleks ma olnud õnnelikum, kui see saaga oleks neli-viis aastat tagasi lõpetatud kokkuleppega, kus ei jääks vastikut maitset suhu? Mõnede konkreetsete kaasuste näitel tundub, et teinekord läheb süüdistajate fantaasia kõrgelennuliselt käima ja siis ei suudeta enam pilve pealt alla tulla, sest enda «sisemise veendumuse» fiktsioon tundub nii õilis.