K, 8.02.2023

JUHTKIRI ⟩ Sundvõõrandamine ei tohi muutuda sundvõõrandumiseks

Postimees
Sundvõõrandamine ei tohi muutuda sundvõõrandumiseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Riigikogu.
Riigikogu. Foto: Eero Vabamägi
  • KAHOS oli eeskätt mõeldud Rail Balticu alla jäävate maade omandamiseks.
  • Õiguskantsleri ettepanekul tegi riigikogu äsja KAHOSesse muudatuse.
  • Riigikaitse kui kaaluka avaliku huvi korral peab tark riik olema helde.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS) on võitnud lausa konkursi. Hea õigusloome tava konkurss andis sellele 2018. aasta halvima seaduse nimetuse.

Žürii esimees Allar Jõks rõhutas toona, et omaniku ja riigi huvid pole tasakaalus. Sundvõõrandamise alused on KAHOSes liiga laiaulatuslikud, otsustamise võib delegeerida ametniku tasandile ning tehnovõrke saab võõrale maale rajada omanikuga üldse läbi rääkimata.

Sellise seaduse läbisurumine oli eeskätt seotud riigi sooviga saada ühele poole Rail Balticu alla jäävate maade omandamisega. Hea tava žürii pidas ohtlikuks ametkondades kujunenud hoiakut, et hea seadus on see, mille tegelik kasusaaja on üks või teine riigiasutus, aga kaotaja tavainimene.

Neid põhjendusi on paslik meenutada, sest muidu võib neljapäevase Postimehe loos toodud advokaat Aivar Pilve väga sarnast seisukohta Rail Balticu aluse maa hüvitamise kohta võtta lihtsalt kui ühe asjast huvitatud omaniku esindaja arvamust.

Tark riik ei peaks minema oma kodanikelt nende kodu välja nõudma jõupositsioonilt või kehvakese hinnaga.

KAHOSega seotud hädad lähevad riigile kalliks maksma, sest lisaks sundvõõrandamisele toob kodaniku vastu pööratud seadus endaga kaasa ka võõrandumise. Arukas inimene saab ju aru, kui teda koheldakse ebaõiglaselt ja riik kasutab jõupositsiooni. Kui aga oma riigist jääb okas hinge, siis see ongi «sundvõõrandumine».

Rail Balticu alla jäävate maadega ei ole tekkinud palju vaidlusi. Ilmselt on selle põhjuseks mitu asjaolu, alates sellest, et pika trassi ääres elavad inimesed ei moodusta ühtselt reageerivat kogukonda. Pigemini on nad üksi ja annavad alla – saamata sageli lubatud «kohest ja õiglast hinda». Kui mõni ametnik usub, et selline olukord ongi hea, siis on see sügav eksitus.

Nursipalu harjutusala puudutav vaidlus näitab, et möödarääkimine riigi kaitsevajaduse ja kodust loobuma sunnitud kodanike õiglustunde vahel võib tekitada konflikti, mida me kõige vähem vajame. Muuseas, ka keskpolügooni alal riigiga võõrandamisvaidlust kogenud põhjaeestlased hoiatasid lõunaeestlasi just KAHOSe eest, millest juhindudes võib riik olla inimeste suhtes ebaõiglane.

Õiguskantsleri ettepanekul tegi riigikogu äsja KAHOSesse muudatuse, mille järgi peab riik hüvitama võõrandamisele kuuluva kinnisvara võrdleva hindamise kulud, kui omanik pole riigi tehtud pakkumusega nõus. See on siiski vaid väike samm, mis võimaldab omanikul oma huve paremini kaitsta. Mitte aga piisav, nagu põhjendasid äsja advokaadid Piret Kergandberg ja Angela Kase (PM, 28.12).

Praegu pole kindlasti aeg, kui võiksime riigikaitse vajadustesse kergekäeliselt suhtuda. Kui kohalikud aktivistid näevad kurja juurt Eesti kaitseväes, siis on midagi väga valesti. Küll aga on põhjust näha probleemi KAHOSes ja ametnike hoiakuis.

Tark riik ei peaks minema oma kodanikelt nende kodu välja nõudma jõupositsioonilt või kehvakese hinnaga. Vastupidi, kaaluka avaliku huvi korral peab tark riik olema sel puhul helde. Kui muidu ei saa, tuleb kiirelt ette võtta just KAHOSe muutmine – niiviisi, et saaks sellelt halvima seaduse häbi maha pesta.

Märksõnad
Tagasi üles