Mart Kuldkepp ⟩ Ukraina vajab võimsamat relva

Mart Kuldkepp Foto: Eero Vabamägi

Tänavu 24. veebruaril alanud Vene sissetungi esimese etapi, Kremli poolt täiesti ebarealistlike jõudude ja ajakavaga tehtud katse Kiievis režiimivahetusoperatsioon läbi viia lõi Ukraina puruks oma hävitamata jäänud õhutõrje, suurtükiväe ja kergete tankitõrjerelvade (Javelin ja NLAW) abil, kirjutab kolumnist Mart Kuldkepp.

Mäletatavasti oli just Eesti üks varaseimaid Javelinide tarnijaid Ukrainale, riigisisese kriitika kiuste. Sissetungi teises etapis, n-ö Donbassi lahingus, mille käigus Venemaa püüdis ebaseaduslikult annekteerida suuri Ukraina alasid, osutusid sõja käiku kõige olulisemalt mõjutanud relvaks täpsussihitavad pika laskekaugusega mitmikraketiheitjad HIMARS. Edukalt Vene laskemoonaladusid ja muud logistikat hävitanud võimekust on nüüdseks asunud teiste riikide seas hankima ka Eesti ja Leedu.

Sissetungi praeguses, kolmandas etapis, mida on iseloomustanud Vene terroristlikud drooni- ja tiibraketirünnakud Ukraina tsiviilelanikkonna ja energeetikataristu vastu, võib samuti küsida, millist relva võiks tagantjärele vaadates pidada strateegiliselt kõige kaalukamaks. Kindlasti on väga olulisel kohal õhutõrjerelvad, mida on rünnakute jätkudes lääneriigid Ukrainale üha enam tarninud. Viimasel ajal on see päädinud USA lubadusega viia Ukrainasse MIM-104 Patriot patareid. Teatud mõttes tähendaks Patrioti kasutuselevõtt Ukraina õhuruumi integreerimist NATO õhutõrjesüsteemiga ning Vene propaganda on seda sammu ettearvatavalt serveerinud nii mingi «punase joone» lubamatu ületamisena kui seda samal ajal ka pisendada püüdnud.