Margo Loor.

FOTO: Erakogu

Eesti Väitlusseltsi kohtunikuna tänast online-debatti hinnangud Margo Loori hinnangul õnnestus justiitsminister Kristen Michalil kaitsta vajadust avalikku teenistust uuendada ning sotsiaaldemokraat Eiki Nestoril seevastu paljastada mitu uue seaduseelnõu olulist nõrkust.

Tänan Eesti Väitlusseltsi nimel mõlemat poolt sisuka ja hästi teemas püsinud väitluse eest. Ametnike streigikeelu poolt- ja vastuargumendid ning põhilised lahkarvamuste momendid tulid tänase debati käigus kindlasti varasemast selgemini välja.

Avaseisukohtades võttis minister Michal võrdlemisi laia joone ja rääkis avaliku teenistuse kaasajastamise vajadusest. Seda keskset ideed hoidis ta edukalt ka kogu ülejäänud väitluse jooksul ning rõhutas uuesti oma lõppsõnas. Loosungi tasemel Eiki Nestor sellele mõistagi ei vastandunud, kuid proovis omalt poolt näidata, et riigiametniku jaoks muutub olukord tänasest ebakindlamaks. Kohe väitluse alguses piiritles Nestor suhteliselt selgelt arutelu ning näitas, et Eesti on valinud streigikeelu puhul radikaalsema joone kui paljud teised riigid. Sama ideed kaitses ta ka hiljem ristküsitluses ILO seisukohtadele viidates.

Ristküsitluses võttis Michal kohati natuke lihtsakoelise «kui raha ei ole, siis raha ei ole» lähenemise. Samas on see tänase valitsuse puhul prevaleeriv. Nestor küll viitas vastusena rahastamise prioriteetide mõjutamisele, kuid streigist kui kodanikuõiguste teostamisest laiemalt väitluses ei räägitud.

Streigi kui nähtuse olemus tuli korraks jutuks ristküsitluses, kus Nestoril õnnestus üks filosoofiline paremsirge küsimuses, kas riigiametniku streikimine on riigi suhtes poolehoiu või vastandumise väljendamine. Oma küsimustega suutis Nestor aga suruda Michali kaudselt möönma, et olukord ametniku jaoks muutub tänasest ebakindlamaks, kuna mõjuvatel majanduslikel kaalutlustel on nüüdsest võimalik ühepoolselt palkasid vähendada.

Väitlust ratsionaalsel-emotsionaalsel skaalal vaadates näitas Nestor juba avangus, et võtab isiklikuma noodi Michaliga ning jätkas samas toonis kogu väitluse, tõmmates kohati ka Michali kaasa vastastikusesse piigitäristamisse. Väitlusseltsis rõhutame alati, et väitlus on ainult ideede ja mitte isikute konflikt ning oleme seetõttu üsna ettevaatlikud isiklike pöördumistega, mida hr Nestor ridamisi kasutas, kuid eks see on ka lugeja maitse asi.

Väga isikukeskseks muutusid ka Eiki Nestori toodud näited, mis ühelt poolt aitab kaasa räägitava illustreerimisele ning on seega igati kiiduväärt, kuid teiselt jälle võib tõsta liigset emotsiooni ning juhtida tähelepanu põhiteemalt kõrvale Ebe ja Illimari seiklustele.

Lõpuni jäi selgeks rääkimata see, kuhu tõmmatake nüüdsest piir, kellel streikimine on või peaks olema keelatud, ja kellel mitte. Nestor ühest küljest möönis, et teatud ametnike puhul on keeld põhjendatud, samas teiste sama taseme ametnike puhul ei ole, pakkumata meile head otsustamise alust. Michal torkis teda sel teemal, aga jäi ise sama umbkaudseks, kinnitades, et avaliku teenistuse seaduse eelnõu kitsendab oluliselt tänast streikimiskeeldu, kuid jättes vastamata Nestori väidetele selle kohta, et mitmete eelnõu punktide sõnastus võimaldab väga libisevat ja laia tõlgendamist.

Väitluse kokkuvõtteks võib öelda, et Michalil õnnestus kaitsta oma laiemat seisukohta avaliku teenistuse uuendamise vajalikkusest, kuid Nestor tõi välja mitu olulist nõrkust uue eelnõu puhul ning rõhutas korduvalt, et reform on ametnikega läbi arutamata. Tundub, et lisaks sellisele lühiformaadis väitlusele on streigiõiguse küsimustes veel palju ruumi laiemaks avalikuks diskussiooniks.