Marek Strandberg ⟩ Aastavahetuse tulevärk toimugu Ukrainas

Pärnu linnas pole ilutulestikku korraldatud juba aastaid. Foto: Urmas Luik

• Raketirünnakuis erguks tehtud meeltele mõjub ehmatavalt ka tõmbetuules kinni vajuva ukse pauk.
• Kui teame, et tulevärk võib olla ka piinapidu, saame seda vältida.
• Ukrainas saaks selle summa eest teha korraliku tulevärgi.

Vilunud kõrv teeb mõistagi vahet, kas paugu teeb pidutulevärgis kasutatav loiult plahvatav must püssirohi või kiledalt hingetuks laksatav pärispomm. Aga raketirünnakuis erguks tehtud meeltega sõja eest pagenutele mõjub ka tõmbetuules kinniprantsatava ukse laksatus läbilõikavalt ja valusalt, kirjutab toimetaja Marek Strandberg

Peaaegu aasta otsa toimunud tapatalgutega võib ehk harjuda, aga seda vaid pinnalt. Me ei saa sest aru ja meil pole seda kogemust. Tallinna ja Narva puruks pommitamistest on meil vaid lähedaste mälestused. Neid juhtumeid mäletada võivaid inimesi on elus ehk 50 000 ja aeg uhub ebameeldiva reeglina ju minema.

Vähem kui aastaga sõja eest siia pagenutel on need mälestused veel värsked. Nad ei räägi sellest palju, aga ütlevad, et iga valgussähvatus paneb võpatama ning suurem kõmakas toob klombi kurku. Ukrainast meile pakku tulnud vanemad kirjeldavad, mis valju mürtsatusega kaasneb: laste pilk tardub hirmust ning silmad valguvad pisaraid täis. Kirgas tulemäng taevas ei too rõõmu, vaid külma higi ning ainult last süles hoides tajutava värina. Üks ema kirjeldas, kuidas tal vähem kui viieaastane laps oli süles metroojaama varju tõtates kaelast hoidnud nii, et hingata oli raske ja pärast olid kaelale ilmunud verevalumid.

See ei ole ju ilutulestik, kui iga pauk endaga valusad mälestused ja hirmu kaasa toob. Ilust on asi kaugel ja see valu on päris valu.

Võimalik, et mitmesugust pürotehnikat on aastavahetuseks soetatud tänaseks 2–3 miljoni euro eest. Ukrainas saaks selle summa eest teha korraliku tulevärgi: näiteks 20 lasku HIMARSiga või 38 pauku Javeliniga okupantide soomusmasinate pihta. Tõsi, kui nüüd soetatud Hiina püssirohulaengud laskmata jätta ja need ohtlike jäätmetena ära anda, siis selle vastu iseenesest keegi ju Ukrainasse relvi ei saada. Loodetavalt pole põhjust ka järgmiste jõuludeni oodata, vaid võib sealsetele surmakülvajatele omapoolse toetusega aidata säru teha ka varem.

See ei ole ju ilutulestik, kui iga pauk endaga valusad mälestused ja hirmu kaasa toob. Ilust on asi kaugel ja see valu on päris valu. Teate ju küll: 31. detsembril hakkavad paugud kostma juba kell 23, mil Moskvas С новым годом! soovitakse. Mõni pauk kostab veelgi varem, kui maailm, kuhu seosniitidega kuulutakse, jääb Uuralitest Kamtšatkani. Kes teavad, et siia sõja eest tulnud ukrainlastele on iga selline sahmakas ütlemata valus torge, teevad seda ju nimme.

Me ei teadnud ette, et tulevärgist võib saada selline piinapidu, aga nüüd, kui teame, saame seda vältida.

Aga tulevärgimüüjad, mis neist siis saab? See pole ju keelatud tegevus. Loomulikult ei ole, aga tulevärgist rohkem on vaja päris tulejõudu. Ehk panete seljad kokku ja hakkate tootma päris laskemoona: padruneid, mürske, rakette – kõike seda, mida ka meie kaitseks peetav sõda neelab ja mida tulevikus meilgi vaja võib minna enam kui plärtsu tegevaid Hiina taevasähvatusi.