Marek Strandberg ⟩ Aastavahetuse tulevärk toimugu Ukrainas

Pärnu linnas pole ilutulestikku korraldatud juba aastaid. Foto: Urmas Luik

Vilunud kõrv teeb mõistagi vahet, kas paugu teeb pidutulevärgis kasutatav loiult plahvatav must püssirohi või kiledalt hingetuks laksatav pärispomm. Aga raketirünnakuis erguks tehtud meeltega sõja eest pagenutele mõjub ka tõmbetuules kinniprantsatava ukse laksatus läbilõikavalt ja valusalt, kirjutab toimetaja Marek Strandberg

Peaaegu aasta otsa toimunud tapatalgutega võib ehk harjuda, aga seda vaid pinnalt. Me ei saa sest aru ja meil pole seda kogemust. Tallinna ja Narva puruks pommitamistest on meil vaid lähedaste mälestused. Neid juhtumeid mäletada võivaid inimesi on elus ehk 50 000 ja aeg uhub ebameeldiva reeglina ju minema.

Vähem kui aastaga sõja eest siia pagenutel on need mälestused veel värsked. Nad ei räägi sellest palju, aga ütlevad, et iga valgussähvatus paneb võpatama ning suurem kõmakas toob klombi kurku. Ukrainast meile pakku tulnud vanemad kirjeldavad, mis valju mürtsatusega kaasneb: laste pilk tardub hirmust ning silmad valguvad pisaraid täis. Kirgas tulemäng taevas ei too rõõmu, vaid külma higi ning ainult last süles hoides tajutava värina. Üks ema kirjeldas, kuidas tal vähem kui viieaastane laps oli süles metroojaama varju tõtates kaelast hoidnud nii, et hingata oli raske ja pärast olid kaelale ilmunud verevalumid.